Mida mõtleme Tudulinna all
Tudulinna – see on palju rohkem kui lihtsalt üks küla Virumaal. 1866-2017 eksisteeris sellenimeline vald (nõukogude ajal külanõukogu) suurusega kuni 270 km2 (valla pindala oli eri aegadel veidi erinev). 1891-92 liideti Tudulinna vallaga varem Pagari valla alla kuulunud Lemmaku küla; 1893 Oonurme.
1939 aasta jaanuaris oli Tudulinna vallas 2078 elanikku. Valla koosseisu kuulusid tookord järgmised külad: Tudulinna, Kesavälja, Mõisaküla, Oonurme, Peresaare, Tagajõe, Metsküla, Sahargu, Kellassaare, Pärniku, Lemmaku ja Rannapungerja. Kui 2017 aasta lõpus Tudulinna vald ajalooks sai, oli hingekirjas napilt üle 400 inimese. Sellele hõredalt asustatud territooriumile mahub hulgaliselt erinevaid vaatamisväärsusi, kultuuriloolisi ja looduskauneid paiku, mida siinkandis liikudes tasub kindlasti külastada.
Auväärne palvemaja
Tudulinna keskuses, Tagajõe kõrgel kaldal seisab tähelepandamatu hallikas maja, millel on pikk ja väärikas ajalugu. Selle ehitasid 19 sajandi algul (mõningatel andmetel 1818) siin kanda kinnitanud hernhuutlaste ehk vennasteliikumise esindajad palvemajaks. Läheduses asus nende keskus, mis sai rahvasuus nimeks Võsumõis.
Vennastekoguduse tegevus tasapisi hääbus, kuid palvemajas peeti teenistusi veel 1930-tel kui Tudulinna abikogudusest lahkulöönud Rahu kogudus seal koos käis. Hiljem kui neil valmis oma kirik (Tudulinna Rahu kirik), polnud vana palvemaja enam kellelegi tarvis. Õnneks leiti talle uus otstarve – sinna tehti sovhoosi puutöökoda. Nii on rohkem kui kahe sajandi vanune hoone meie päevini alles kuigi kaotanud oma esialgse arhailise väljanägemise.
Võimalik, et tegu on vanima allesoleva hoonega Tudulinnas. See sõltub asjaolust, kas ja kui palju on Tudulinna vana puukiriku konstruktsioonides alles algset, 1766 aasta pühakoja osi.
Koolimaja
Tudulinna kooli asutamisaastaks loetakse 1845. Esimesi koolitunde peeti Altru talu vanas rehielamus ning koolipapaks oli köster Abel Mathiesen (1818-1892). Tema olevat pannud lapsed piiblilugu ja katekismust lugema ning teinud samal ajal kõrvaltoas muud tööd. Koos õppisid eri vanuses lapsed. Juba 1868 aastal oli Tudulinnas 114 kooliskäijat ning tuli hakata mõtlema eraldi koolimaja peale.
1875 valmis praeguse kooli asukohas puidust koolihoone, mis püsis kuni 20 sajandi alguseni. 1903-1904 ehitati selle asemele A.Sudovi ja I.Žernovi projekti järgi uus, maakivist ühekorruseline koolimaja – praeguse hoone esimene korrus. 1932-1933 lisati puidust teine korrus ja 1960 kolmas, mansardkorrus.
1954 reorganiseeriti senine 7-klassiline kool Tudulinna Keskkooliks, tol ajal oli õpilasi 151, õpetajaid 14. 1963 lõpetas keskkooli viimane lend; õpilaste arvu vähenemise tõttu jätkati 8-klassilise koolina. Koolitöö lõppedes oli Tudulinna koolis õpilasi alla 20, õppetöö toimus liitklassides.
Viimast korda helises koolikell Tudulinnas 2019 aasta kevadel.
Koolimaja on hiljuti renoveeritud ning heas korras. Nüüd tegutseb siin nn kogukonnamaja.
Rahu kirik
Kui Tudulinna kogudus 1920-te keskpaiku nn usutüli käigus lõhki läks, hakkasid Iisaku pastori Voldemar Kuljusega rahulolematud koguduseliikmed otsima omaette kooskäimise võimalusi. Algul pidas lahkulöönud kogudus (mis võttis nimeks Rahu kogudus) oma jumalateenistusi vennastekoguduse palvemajas. Korduvalt tehti ettepanek vana puukirik ära osta ja see korralikult remontida, kuid kokkuleppele Iisaku abikogudusega ei jõutud.
1938 otsustati endale uus kirik ehitada. Maatüki eraldas Möldri talu peremees Johannes Tamm. Projekt telliti tuntud arhitekt Eugen Sachariaselt (1906-2002).
Rahu kirik on tähelepanuvääriv ehitis. Esiteks on ta historitsistliku arhitektuuristiili poolest tolle aja kontekstis üsna vanamoodne, kuuludes pigem aastakümneid varasemasse aega. Erinevus sama arhitekti umbes samal ajal valminud Tallinna Peeteli kirikuga on selgesti märgatav. Küllap oli rõhutatult vana stiil taotluslik lähtudes Rahu koguduse konservatiivsetest seisukohtadest.
Teine eripära seisneb kiriku asetuses. Sel on küll ristiusu ehitustraditsioonidele vastav ida-lääne suund, kuid ümberpööratult. Kooriruum (altar) asub läänes ja torn idas. Võimalik, et ka sellega sooviti „pöörata selg“ ida pool asuva Iisaku koguduse suunas, kust näisid puhuvat tolle aja ja tõekspidamiste kohta liiga moodsad ja ilmalikud tuuled õpetaja Kuljuse kehastuses.
Mõnedel andmetel ehitati kirik „ümberpööratult“ siiski vaid seetõttu, et sobitus niimoodi tunduvalt paremini Linnamäe nõlvale.
Rahu kirik valmis hämmastavalt kiiresti:
- 10 augustil 1938 arutas Rahu kogudus uue kiriku ehitamise küsimust.
- 24 augustil 1938 otsustati hakata kiiremas korras tegema ettevalmistusi ehituseks
- Jaanuaris 1939 algas kivide kokkuvedu
- 21. mail 1939 pandi nurgakivi
- 27 augustil 1939 peeti sarikapidu
- 17 detsembril 1939 pühitseti kirik
Sõja ajal sai kannatada Rahu kiriku torn, kuid parandati peagi. Vanast kirikust pärast tolle sulgemist ületoodud orelit käis häälestamas prof Hugo Lepnurm, kes olevat leidnud selle väga hea kõlaga olevat. Pikka aega polnud auväärses eas orel töökorras. 2022 aasta sügiseks õnnestus orelimeister Ago Tindil pill taas korda seada, kasutades Soomest kingitusena saadud oreli detaile.
Uue kiriku interjööri erilisteks kaunistusteks on seintel paiknevad Hollandis valmistatud kahhelplaadid. Need kinkis kogudusele selle rajamise ja ehitamise üks eestvedajaid ning rahastajaid, Tudulinnast pärit kaugesõidukapten ja Tallinna Laevaühisuse esimees Oskar Toomara. Altariseina algsed, Karl Hermanni poolt loodud vitraažid on kahjuks hävinud; nende asemel on kunstnik Rene Aua ja Laas Särglepa klaasimaalid.
Rahu kiriku vanem tornikell pärineb aastast 1645 (üle toodud vanast kirikust) ning teine kell 19 sajandist.
Praegu peetakse jumalateenistusi Tudulinna kirikus kord kuus.
Möldri tuulik
Tudulinna mailt on teada vähemalt 9 tuuleveskit (lisaks Oonurme külas asunud tuulikud) ja mitu vesiveskit. Tänaseks on neist alles ainult Möldri talu tuulik Linnamäel. Teadaolevalt on see ainust puidust veski tervel Virumaal, mis meie päevini on säilinud.
Möldri veski ehitati 1892 aastal ning töötas tuule jõul kuni II maailmasõjani. Kui talu pererahvas külmale maale viidi, jäi veski sovhoosi kasutada. See kohandati ümber elektrijõul toimivaks ning sellisena töötas veel 1970-telgi. Veskit on põhjalikumalt remonditud 2000-te alguses ja tänu sellele on ta kenasti püsinud. Alles on ka hulk mehhanisme, mis võimaldavad külastajal saada ülevaate tuuliku tööpõhimõttest.
Veski on plaanis lähiajal taastada
Kalmistu ning mälestussammas Vabadussõjas langenuile
Kõige vanemad matmispaigad Tudulinnas olid Linnamäel juba enne sinna pühakoja ehitamist. 17 ja 18 sajandil olevat tudulinlaste viimne teekond viinud Peipsi äärde, Rannapungerja Kabelimäele. Alates 19 sajandi keskpaigast on kasutusel praegune kalmistu.
Tegu on kompaktse, heas korras oleva maasurnuaiaga. Tähelepanu väärib erinevate raudristide hulk. Tasub üles otsida huvitavad kaksikristid ning eriline, inglikujuga täiendatud rist surnuaia nurgas.
Siit ei leia küll mõisnike suurejoonelisi matusepaiku, kuid tänu headele suhetele kohaliku mõisarahvaga levis tudulinlaste seas 19 sajandil komme panna lastele saksapäraseid nimesid: Adelheid, Caroline, Franziska, Christoph, Diedrich, Reinhold jne. Neid saab vanadelt ristidelt hulgaliselt lugeda. Nad olid kõik täiesti harilikud talupojad ja –tütred.
Surnuaia keskel asub kena väike kabel. 2018 aastal renoveeriti kalmistu väravad.
1923 aastal püstitati Tudulinna surnuaia uuemasse ossa mälestussammas Vabadussõjas langenutele. Skulptor Voldemar Mellik kavandas leinava sõduri kuju kõrgel postamendil. Ausammas hävitati sügisel 1940 ja tükid maeti maha. Kui hakkasid taas puhuma vabaduse tuuled, kaevati säilinud tükid välja. Postament õnnestus neist kokku panna ja on seega originaal. Skulptuuri taastasid vanade fotode põhjal Ilme ja Riho Kuld; taasavamine leidis aset 6. oktoobril 1990.
Äratuntav on ka kuuskedega piiratud plats mälestussamba ümber, kuigi selle serva on nõukogude ajal osaliselt maetud.
Hüdroelektrijaam
Tudulinna elektrijaama rajamise idee pärineb kolmekümnendate aastate keskpaigast. Hüdroelektrijaam asub Lemmaku külast põhja pool, Roostoja jõe Särjetõkke kärestikul, kus Roostoja ja Tagajõgi ei ole veel Rannapungerja jõeks ühinenud.
Tudulinna hüdroelektrijaama ehitusprojekt valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal.
Ehitisel on 1940. aastate lööktööehitusena ajalooline tähtsus, samuti illustreerib see maapiirkondade elektrifitseerimise protsessi ja selle tähtsust nõukogude perioodil.
Tudulinna hüdroelektrijaam tunnistati kultuurimälestiseks 28.06.2016 kui tervikliku kompleksina ja algses funktsioonis säilinud 1940ndate aastate hüdroelektrijaam koos tammi ja jalakäijate sillaga. Sellisena on ta tõeliselt huvitav vaatamisväärsus tänapäeva matkajatele.
Järuska sild Lemmakus
Eesti ainus katusega puitsild avati 28 juunil 2013. Asub Lemmaku külas Rannapungerja jõel. 26,4 m pikkuse, 4,7 m laiuse ja 6,7 m kõrguse suures osas liimpuidust silla projekteeris Illimar Kalk, puitosa ehitas OÜ Hobbitron ja tööd toimusid MTÜ Vanaajamaja juhtimisel rahvusvahelise workshopina. Oma nime on sild saanud läheduses asuvate Järuska (Jeruska) talude järgi.
Järuska sild tagab otseühenduse Lemmaku küla kahel pool jõge asuvate talude vahel. Üle silla pääseb Lemmaku metsateele, mis kulgeb piki Rannapungerja ja Roostoja jõgede idakallast ilusate männikute vahel.
Peressaare
Peressaare on küla Alutaguse vallas, mis rajati asundusena 1930. aastatel. Nime sai ta selle järgi, et oli mõeldud eeskätt lasterikastele peredele. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Tudulinna valda. Küla asub Oonurmest edelas ja ulatub endise Sonda-Mustvee raudtee trassini välja.
Asunduse üldpindalaks oli planeeritud 1700 hektarit. Talude keskmiseks suuruseks võeti kahe hobuse töönorm (16-20 hektarit), ent kavandati ka 10-15 hektari suurusi ühehobusekohti ja 6-9 hektarisi eluasemekohti. Need olid mõeldud neile, kes elatavad end põhiosas mittepõllumajandusliku tegevusega, näiteks käsitööga.
Enne 1930. aastaid oli külas kolm talu. Uusasunduse kavandaja ja asundustalude tüüpprojekti autor oli esimene Eesti naisarhitekt Erika Nõva. Asunduse rajamisega alustati 1933 aastal; esimesed 18 maja said katuse alla 1935 aastal; järgmisel lisandus 20. 1940-ks aastaks jõuti valmis umbes 100 asundustalu (erinevatel andmetel 85 – 120). Kruntidele ehitati välja nn koosehitused, milles ühe katuse all inimeste eluruumid ning laut ühes talitus- ja aidaruumiga. Hooned olid kavandatud nii, et neid oleks hiljem võimalik laiendada. Asunikud said ka paar hektarit valmis uudismaad, ülejäänud põllu- ja karjamaa pidid nad ise metsast puhastama. Ehitustöid tegid mõnedel andmetel Mustveest pärit müürsepad ja puusepad. Metsa- ja maaparandustöödel, samuti tsementkivide kohapeal tootmisel kasutati vangide tööjõudu.
Peressaarde tuli Viru-, Petseri-, Võru- ja Tartumaalt pärit asunikke. Kõige enam oli ümberasujaid Võrumaalt, sest sealne piirkond oli riigi tagavaramaade poolest kõige vaesem. Maa ja hoonete maksumuse, samuti põllutööriistade, loomade ja viljaseemne ostmiseks võetud riigilaenu tasumiseks anti asunikele aega viiskümmend aastat, kusjuures esimesel viiel aastal polnud vaja midagi maksta.
1937.aastal pandi nurgakivi Peressaare kuueklassilise kooli hoonele, mille projekteeris samuti arhitekt Erika Nõva. See oli oma aja kohta vägagi modernne: keskkütte ja veevärgiga. 1938. aastal algas seal juba õppetöö. Parimatel aegadel õppis seal 170 õpilast. Stiilne hoone seisab juba mitukümmend aastat varemeis.
Peressaare on nüüdseks üsna välja surnud, kuid omal ajal oli see suur küla kahe poe, tellisevabriku, parkali ja koolimajaga. Enamik asundustalusid on praeguseks hävinud ja põllud võssa kasvanud. Siiski on veel üksikuid hooneid alles ning võimalik aru saada omaaegsest asunduse planeeringust. Mööda kunagist raudteed kulgeb nüüd hästisõidetav metsaveotee.
Mälestuste Park
Tudulinna Laulu ja Mängu Selts (asutatud 1892) ehitas oma sündmuste läbiviimiseks Tudulinna küla keskele, koolimaja lähedusse Seltsimaja 1898, mis kujuneski küla kultuurielu keskpunktiks pikkadeks aastakümneteks. Lohakuse tõttu põles hoone 1957 aastal ära ja teda ei taastatudki, vaid ehitati uus kultuurimaja küla kesksele teeristile.
Seltsimaja asukohale kujundati 2000-ndate algul tuntud tudulinlaste meenutamiseks park mälestussammaste ja nimeliste pinkidega. Siin on näiteks mälestuskivid Lahepere talust pärit akadeemik Adolf Mölderile, esimestele kohalikele koolmeistritele Mathieseni suguvõsast jne.
