Tudulinna ajaloolise puukiriku põnev lugu läbi sajandite
Aegade hämarusest
Pärast Tudulinna esimest teadaolevat mainimist kirjasõnas (1583) kulus rohkem kui sajand ajani, millest hakkab olema enam-vähem regulaarseid ülestähendusi siinse eluolu ning inimeste kohta. Need leiame Viru-Jakobi koguduse vanadest kirikuraamatutest, sest Tudulinna rahvas kuulus noil aegadel just tolle üsna kauge kiriku juurde. Õpetaja olevat jõudnud metsade taga elavaid koguduseliikmeid teenima mõned korrad aastas; siis peeti teenistusi talumajades Rannapungerjal, Pikatil ja Tudulinnas. Tudulinna köstri (Pikati või Pitkete Karl) kohta on andmeid 1736. aastast. Kui 1688 aasta adramaarevisjoni ajal pandi Tudulinnas kirja vaid 13 peremeest, siis 18 sajandi keskpaiku oli neid juba kaks korda rohkem. Kasvas vajadus tihedama kirikliku teenimise järele.
Esimene oma kirik
1766 aastal võeti Rakvere mõisahärra von Tiesenhauseni eeskostel (Tudulinna kuulus tol ajal Rakvere mõisa alla) ette väikese kiriku ehitus. Asukohaks valiti Linnamägi, kus varasemalt oli matusekoht juba olemas. Rahvapärimuse andmetel olid kirikuhoone palgid maha võetud samast paigast; erinevalt tänapäevast olnud Linnamägi tol ajal metsaga kaetud.
Tudulinna esimene kirik olevat olnud 8 sülda pikk ja 5 lai (u 17 * 11 m). Seda hakati nimetama kabel-abikirikuks või lihtsalt kabeliks. Mõlemal pool vahekäiku olid pingid, samuti väike koor, altar, millel treitud postidest võre ümber ja kantsel ehk räästool. 1767 aasta 25 veebruaril pühitses Simuna praost Borge vastvalminud pühakoja. Pühitsemise kõne aluseks olevat olnud 1. Ms 28, 16-17.
1768 otsustas kogudus tellida kirikule kell Tallinnast kellavalaja Köwerini lese käest, hind 16 rubla 37 kopikat ja kella kaal oli 40 naela (u 16,5 kg).
1796 tehti kirikule uus katus ning muudeti katusekonstruktsiooni, et tuul seda rikkuda ei saaks. Põhjapoolne külg vooderdati laudadega ja kiriku ukse ette ehitati katusega eeskoda, et lumi sisse ei tuiskaks.
Kitsas on
19 sajandi keskpaigaks oli tudulinlaste arv taas märgatavalt kasvanud. Kui 1782 aasta hingeloendis on kirja pandud umbes 330 inimest, siis 1858 juba ligi 700. Peatselt sajandat juubelit tähistama hakkav vana kirik kippus kitsaks jääma. Seepärast võeti vöörmünder Jaan Tombergi (kelle käes oli samal ajal rendil ka Tudulinna mõis) eestvõttel ette põhjalikum ümberehitus. 1860 aasta paiku lammutati vana kirik osaliselt ära ja ehitati üles uuel, praeguseni säilinud kujul. Mõningatel andmetel olevat kiriku ehitamist nimetatud „laiendamiseks“, sest muidu poleks saadud luba puukiriku ehitamiseks. Puit oli aga Alutaguse põlislaante keskel kõige käepärasem ehitusmaterjal. Palgid saadi sedapuhku mõisa metsadest tasuta. Ehitusmeistriks oli Jaan Mölder (1817-1876) Lahe talust. Kirik pühitseti Viru-Jakobi õpetaja poolt 29. septembril 1862. Uuendatud kirikus tõusis kohtade arv 350-ni. Pühakoda saavutas oma praegused mõõdud 21,6 m * 10,9 m.
Viimasena sai valmis läänetorn, mis esimesel kirikuhoonel puudus. Tipus asunud tornikukel on aastaarv 1864, mis tõenäoliselt tähistab Tudulinna puukiriku lõplikku valmimist.
Viru-Jakobi alt Iisaku alla
Seoses Iisaku kihelkonna moodustamisega viidi Tudulinna kogudus 1867 aastal Viru-Jakobi alt üle Iisaku kiriku alluvusse ning sai Iisaku abikoguduseks. See oli loogiline samm, sest Iisaku on Tudulinnale tunduvalt lähemal. Teenistusi hakkas kord kuus pidama Iisaku õpetaja; ülejäänud pühapäevadel viis neid läbi kohalik köster.
Oreli lugu
Millal Tudulinna kirik endale esimese oreli sai, ei ole teada. Teada on, et 1912 aastal telliti Tartust, M. Matto töökojast uus orel. On arvatud, et see võis olla Gustav Normanni töö, sest tänini (Tudulinna Rahu kirikus) alles oleva oreli prospektil on tema nimi. 18 registriga pilli kaunist kõla on hiljem kõrgelt hinnanud prof. Hugo Lepnurm. Oreli jaoks koguti raha kirikukontsertide ja korjanduste abil.
Tornikella lugu
On teadmata, mis sai esimesest, 1768 Tallinnast tellitud väikesest kirikukellast. Hiljem oli kiriku tornis helisemas 1645. aastal valminud kell. See on väheesinev näide varabaroksest kellast. Mis asjaoludel, kust ja millal selline kell Tudulinna vana kiriku torni jõudis, vajab selgitamist.
Esimene eestlasest õpetaja
Kuni 1923 aastani olid Iisaku ja Tudulinna kogudusi teeninud sakslastest õpetajad (viimati isa ja poeg Intelmannid). Pärast noore õpetaja Reinhold Carl Intelmanni surma 1921 aastal jäid kogudused õpetajata. 1923 aastal seati kandidaadina üles äsja ülikooli lõpetanud teoloogiakandidaat Voldemar Kuljus (1898-1979). Tema ordineerimine Iisakus leidis aset 9 veebruaril 1924 Eesti esimese luteriusu piiskopi Jakob Kuke poolt.
Voldemar Kuljus tõi uue hingamise kirikuellu. Kaasaegsete mälestuste kohaselt olid tema jutlused hoogsad ja mõttetihedad, kuid jäid paljudele arusaamatuiks. Eriti teravalt läksid arvamused lahku Tudulinnas. Oli nii neid, kes uut õpetajat innukalt toetasid kui ka neid, kes pidasid tema kõnesid kirikukantslisse mittesobivaiks. Küllap oli taustal ka muid põhjuseid, kasvõi asjaolu, et Voldemar Kuljus kui isiksus erines sajandite jooksul väljakujunenud kirikuõpetaja stereotüübist. Ta tegeles aktiivselt lisaks kogudusetööle ka seltsi- ja kultuurieluga, lavastas näidendeid ning oli tõeline rahvamees. Kõigest sellest sai alguse 1920-te keskel Tudulinna abikoguduses omapärane usutüli, mis kiiresti jõudu kogus ning laiemat tähelepanugi pälvis jõudes sageli üleriigiliste ning maakondlike ajalehtede veergudele.
Kirikutüli
Tudulinna abikogudus lõhenes 1920-te keskpaiku õpetaja Kuljuse pooldajateks ning vastasteks. Konservatiivsema maailmavaatega lahkulöönud koguduse osa (Kuljuse vastased) hakkas koos käima endises vennastekoguduse palvemajas. Moodustati omaette kogudus, mis sai antud olukorras natuke kummalise nime – Rahu kogudus. Neil oli oma juhatus ja köster; seda käisid teenimas teised õpetajad Tormast jm.
Õpetaja Kuljus sattus oma usuliste vaadete tõttu vastuollu ka kirikuvalitsusega ning tagandati mõneks ajaks ametist. Tudulinna kirik suleti ja seal ei saanud keegi teenistust pidada. Algas pikk ja põhjalik vaidlus Konsistooriumiga. Püüti kokku leppida, et osadel pühapäevadel peaks teenistusi üks ja osadel teine kogudus. Tudulinna kirikutüli üritas lepitada koguni piiskop H.B.Rahamägi, kes külastas Iisakut ja Tudulinna 1934 aastal. Kuid polnud ka tema rahumissioonil suuremaid tulemusi. Usutüli jätkus ja oli sel kombel tervel Eestimaal ainulaadne.
Vahetevahel saadi luba kirik taasavada; siis peeti seal mõnda aega teenistusi. Peagi oli uks jälle lukus.
Puukiriku remont ja uue kiriku ehitus
1930-tel avaldas lahkulöönud kogudus korduvalt soovi Tudulinna kirik Iisaku abikoguduselt ära osta eesmärgiga seal põhjalikku remonti teha ja seejärel taas avada, kuid kokkuleppele ei jõutud. Lõpuks otsustas Rahu kogudus 1938 aasta suvel, et ehitab endale hoopis uue kiriku vana kõrvale. See valmis hämmastavalt kiiresti tuntud arhitekti Eugen Sachariase projekti järgi 1939 aasta lõpuks.
Vana puukirik vajas tõepoolest hädasti remonti. Sinna jäänud Iisaku abikogudus võttis selle töö ette samuti 1939 aastal, mil hoone kaeti väljast laastumattidega ning krohviti. Selle tulemusel hakkas puukirik küll välja nägema ilus valge ja justkui kivist ehitis, kuid spetsialistide hinnangul polnud antud lahendus krohvi alla jäänud palkseintele kuigi hea.
Peatöövõtja oli M. Sudov Lohusuust. Uue pilpakatuse panid peale J. Ruuben ja O. Mölder ning tornikuke tegi korda N. Vaas. Kokku läksid tööd maksma 1060 kr 62 senti.
Kaks kirikut kõrvuti Tudulinna Linnamäel
Pärast vana kiriku remondi lõppemist ning uue, Rahu kiriku sissepühitsemist algas Tudulinna usuelus uus ajajärk. Kõrvuti seisis kaks luteriusu pühakoda, milles olid erinevad kogudused kumbki oma õpetajaga. Peeti eraldi teenistusi. See oli Eestis täiesti ainulaadne olukord ühes maakohas ning on sellisena jäänud ajalukku. Sõjakirves kahe koguduse vahel oli nüüd mõneks ajaks maha maetud, sest üks ei seganud teist. Ja väljaspool kirikuelu said inimesed omavahel endistviisi hästi läbi sõltumata sellest, kumba kogudusse üks või teine kuulus. Tihti juhtus sedagi, et sugulased või lausa ühe pere liikmed olid eri koguduste hingekirjas.
Paraku ei jätkunud seda perioodi kuigi pikaks ajaks. Uus maailmasõda oli juba alanud ja peatselt jõudsid ärevad ajad Eestimaale ning Tudulinna.
Vana kiriku sulgemine
Teine maailmasõda ja sellega kaasnenud võimuvahetus Eestis ning mitmed repressioonid avaldasid suurt mõju ka Tudulinna kirikuelule. Kui varasemalt loeti mõlema koguduse liikmeid mitmetes sadades, siis mõne aastaga jäi aktiivseid kirikuskäijaid järele käputäis. Vanad usuvaenud jäid tahaplaanile; argisemad probleemid nõudsid suuremat tähelepanu. Kahe kiriku järele polnud enam praktilist vajadust. Nõukogude kord ei soosinud usuelu üldse.
Seepärast pole midagi imestada, et hoolimata vana kiriku koguduse juhatuse palvekirjadest kirikuvalitsusele otsustati koondada kogudused uude, Rahu kirikusse ning vana puukirik sulgeda. Viimast korda peeti seal teenistust 1947 aasta septembrikuus; seda viis läbi noor usuteaduse üliõpilane Nathan Kukk, kes oli Iisakus õpetaja Kuljuse asendajana praktikal. Seejärel viidi vana kiriku sisustus (orel, pingid, tornikell jms) üle Rahu kirikusse, sest sinna polnud enne sõda jõutud vajalikku inventari veel muretseda.
Tudulinnas pidas teenistusi taas Voldemar Kuljus. Usuvaen oli näiliselt maha maetud, ehkki tuha all hõõgus tuli vaikselt edasi…
Vaimuvilja asemel leivavilja
Kuna Tudulinna vana puukirik oli alles hiljuti remonditud ning polnud sõjas kahjustada saanud, siis otsustas kohalik sovhoos selle 1951 aastal oma kasutusse võtta. Esialgu tehti sinna viljaait; 1960-tel muudeti ta viljaveskiks. Selle käigus hävis kogu algne sisekujundus. Orelirõdu lammutati tegemaks ruumi veskiseadmetele; idaseina lõigati suur ukseava, kust veoautod viljakoormaga said otse maanteelt sisse keerata. Siis leiti, et ühele sotsialistliku põllumajanduse ehitisele ei sobi kuidagi kiriku väljanägemine. Torn osutus üleliigseks! Selle asemel, et see korralikult lammutada, tõmmati ta linttraktoriga 1960-te alguses maha. Veski töötas vanas kirikus sovhoosiaja lõpuni.
Tagantjärele tuleb tunnistada, et ilmselt tänu sovhoosile on auväärne hoone meie päevini siiski säilinud. Veskiseadmeid oli vaja kaitsta niiskuse eest ja nii tehti kirikule uus eterniitkatus peale. See hoidis ära niiskuskahjustused ning hoone lagunemise.
Kirik jääb tühjaks
1990-te algul jäi vana kirikuhoone tühjaks. Veskiseadmed kadusid teadmata suunas ja hoonet polnud enam kellelegi vaja. Näis, et ees ootab paratamatult sadade ja tuhandete hüljatud puitehitiste kurb saatus – lagunemine.
Siiski oli juba nõukogude aja lõpus hakatud huvi tundma kiriku ajaloo vastu. 1987 aastal tehti ajaloolase J.Viirese poolt hoone mõõdistamine ning seisukorra hinnang. Selle tulemusel valmis põhjalik kokkuvõte Tudulinna vana puukirik. Ajalooline õiend ja ülesmõõtmisjoonised. KRPI, 1987. J. Viires.
1997 aastal tunnistati vana kirik arhitektuurimälestiseks (Kultuuriministri käskkiri 13.11.1997), sama käskkirjaga ka Rahu kirik ning Möldri talu veski.
1998 aastal teostati ajaloolase T.Böckleri juhtimisel AS Vana Tallinn poolt kiriku ülevaatus, anti hinnang olemasolevale olukorrale, teostati ülesmõõtmisi.
2004 aastal viis J. Kilumets (Rändmeister OÜ) läbi tehnilise uuringu: kirjeldati tehnilist seisukorda, katuse kandetarindust, laekonstruktsiooni, katusekatet, seinu, soklit ning ümbritsevat maapinda, põrandat, avatäiteid. Teostati esmased konserveerimistööd: katusetööd, kahjustatud tugipostide asendamine, olemasolevate terastõmbide pingutamine, pinnase koorimine-planeerimine hoone lääneosas ja väliste puidust aknalaudade paigaldus. Määrati järgnevad möödapääsmatud konserveerimistööd; objekti uurimis- ja fikseerimisvajadus.
Kõigest hoolimata oli ilmne, et kui auväärses eas kirikuhoonele ei leita kiiresti perspektiivikat funktsiooni 21 sajandi Tudulinna külaelus, on ta määratud aeglasele hukule.
