19 . sajandit võib Tudulinna ajaloos nimetada kiire ja mitmekülgse arengu perioodiks. Alustame üldisema vaatega, mis oludes meie esiisad pidid elama ajal, mil kalendrites keerati ette aasta 1800.
Talupojad olid jätkuvalt sunnismaised pärisorjad. Õnneks olid ajad tasapisi muutumas. Pärisorjus kaotati Eestimaa kubermangus 1816. aastal talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljud pärisorjusega kaasnevad piirangud, näiteks teoorjus. Liikumiskitsendused likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega. Teoorjus keelustati 1868. aastal.
Enamuse põliste Tudulinna suguvõsade esivanemad olid sajandi alguseks juba siiakanti jõudnud. Edaspidi lisandus vaid üksikuid tulijaid (küllap ikka mõisniku kutsel), kuid üldjuhul mõne aja möödudes nad lahkusid jätmata Tudulinna endast püsivaid jälgi. Mujale õnne otsima rändas ka palju siinseid põliselanikke, põhiliselt Virumaa eri piirkondadesse. Minejaid oli peaaegu igast suguvõsast, mõnest rohkem, teistest vähem. Mõned suguvõsad (Bilov, Kroon, Karafin jt) kadusid Tudulinnast peaaegu täiesti, kuid said uutes asukohtades arvukaks. Oli neidki, kelle tee viis parema elu ja suurema õnne otsinguil kaugele Venemaa avarustesse.
Suuremaid epideemiaid, sõdu või muid sarnaseid katastroofe sel sajandil Virumaad otseselt ei puudutanud, seega sai elukeskkond normaalselt areneda. Endiselt oli laste suremus kõrge, aga see-eest pered suured. Tudulinna elanikkond kasvas järjepidevalt. Sellest saame hea ülevaate 1811., 1816., 1834., 1850. ja 1858. aastal läbi viidud ülemaaliste hingeloendite protokolle sirvides. Lisaks neile on praktiliselt täielikult säilinud kirikuraamatud (sünni-, surma- ja abiellumiste meetrika) läbi terve 19. sajandi. Algul kirjutati tudulinlaste andmed Viru-Jakobi raamatutesse; alates 1867. aastast juba Iisaku meetrikasse. Mitmel puhul on Tudulinna kohta peetud lausa eraldi raamatuid. Sajandi keskpaigast hakkavad mainitud algallikaid täiendama ka personaalraamatud. Kõik loetletud arhivaalid asuvad Eesti Rahvusarhiivis ja on tänaseks digiteeritud kujul kättesaadavad igale asjast huvitatud uurijale Saaga veebikeskkonna kaudu.
Allpool näide vanast kirikuraamatust 19.sajandi algusest:
19. sajandi mitu palet.
Kindlasti oli tegu mõisasajandiga. Just sel perioodil õppisid tudulinlased lähemalt tundma härrasrahvast, kes kohe sajandi algul seadsid end Tudulinna elama. Nagu hilisemast on teada, kestiski mõisa ajastu siinmail täpselt sajandi – kuni häärberi mahapõlemiseni järgmisel sajandivahetusel.
1802 alustati mõisamaade mõõdistamis- ja kaardistamistöödega maamõõtja M.Storchi juhtimisel. Mõisamaid sai kokku 10942 tiinu (ligi 12000 ha), millest nn peamõisamaad 3620 tiinu (ligi 4000 ha). Ülejäänu oli talumeeste, mõisatööliste, vabadike ja mõisa ametimeeste kasutuses.
1803 alustati mõisa ehitustöödega. Tagajõe kaldal asunud kompleksi kuulusid lisaks ühekorruselisele puust häärberile ka arvukad kõrvalhooned. Need olid ehitatud osalt puidust, osalt kivist. Valitsejamaja, sõiduhobuste tall, tõllakuur, aidad, maakividest laut umbes sajapealisele lüpsikarjale. Jõekaldas olevat olnud võlvlagedega keldrid. Viinavabrik ehitati lauda lähedusse ning kohas, kus hargnesid Roostoja poole minev tee ja Tagajõele suunduv tee, asus sepapada. Selle läheduses seisis ka suur rehepeksusara. Oli veel eraldi aedniku maja. Juba varem oli jõele rajatud vesiveski. Tudulinna mõisast on teadaolevalt säilinud ainult paar joonistust, paraku ei ainsatki fotot.
1834 suri parun Johann Diedrich von Tiesenhausen, mõis jäi tema tütardele Charlotte ja Wilhelmine von Tiesenhausenile. Kuna nemad ei osanud mõisa majandada, oli see pidevalt rendil ärksamate talumeeste käes.
Läbisaamine härrasrahva ja talurahva vahel on Tudulinnas alati olnud üsna hea. Mingeid suuremaid tülisid pole kunagi ette tulnud. Mõisapreilid käisid isegi valitud taluperedes katsikul. Küllap tasub siit otsida põhjuseid, miks Tudulinnas hakkas juba sajandi esimeses pooles levima komme panna tavalistele talulastele saksapäraseid nimesid. Nii tundub tänapäevalgi kalmistul jalutades ja lugedes vanadelt ristidelt ja hauakividelt lahkunute nimesid, nagu oleks tegu mõne baltisakslaste surnuaiaga! Tegelikult pole ainsatki parunit ega nende pereliiget siia kunagi maetud.
Sajandi lõpus sai teoks paljude talumeeste läbi põlvkondade edasi kantud suur unistus – saada oma maa päris omanikeks. Mõisa maid hakati uuesti välja mõõtma ja müüma; sellega koos sai Tudulinna küla oma hilisema planeeringu ja väljanägemise.
Teiseks oluliseks etapiks Tudulinna kogukonna arengus sai valla moodustamine.
Juba 18. sajandi lõpus hakkas vald tähendama talurahvakogukonda. Esimesed valla omavalitsuse alged olid magasivilja kogumine (magasiait), vaestehoolekanne ja vallakohtud. Pärast pärisorjuse kaotamist hakati valdu moodustama peamiselt mõisate kaupa, kohati asutati väikestest mõisatest ka ühendatud vallakogukondi. Vald oli sealtpeale mõisast sõltuv seisuslik (⅔ volikogu liikmeid valiti peremeeste, ⅓ sulaste seast) haldusüksus, mille eesotsas oli talitaja. Baltimaade vallaseadusega (1866) võeti vald mõisniku eestkoste alt ja muudeti riiklikuks haldusüksuseks: vallaametnikud said palgalisteks, seisusi täpsustati (pärisomanikud, rentnikud, talusulased, mõisamoonakad ja kindla elukohata isikud). Valla halduskeskuse tarbeks ehitati vallamaja. (loe täpsemalt: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/vald4).
Nii sai 19. sajandi keskpaiku alguse ka Tudulinna vald kui institutsioon. Esialgu oli mõisal talurahva igapäevaelus endiselt juhtiv roll; valla ülesandeks sai põhiliselt kohtupidamine ulakust teinud talupoegade üle. Need Tudulinna vallakohtu protokollid annavad päris hea – kohati lustaka, mõnikord lausa tragikoomilise – pildi selle aja külaelust.
Kolmas tugisammas 19. sajandi Tudulinna elu edenemisel oli kool. Lapsed hakkasid haridust saama nii Tudulinnas, Lemmakus kui Oonurmes. Erinevad allikad märgivad Tudulinnas kooliõpetuse algajaks eri aastaid (1814, 1842, 1845); üldtunnustatud on neist viimane, mille kohta leidub ka algseid kirjalikke tõendeid. Kirjatarkuse jõudmine talurahva keskele lõi eeldused ka mitmekülgse kultuurielu õitsele puhkemiseks sajandi teises pooles.
Olulisemad sündmused Tudulinna elus 19. sajandil kokkuvõtvalt:
- 1818 (mõnedes allikates märgitud ekslikult 1808) – Ehitatakse vennasteliikumise palvemaja, mis on tänini alles, ehkki mõnevõrra ümberehitatud ja oma algse funktsiooni kaotanud. See võib tõenäoliselt olla vanim säilinud hoone Tudulinnas. On märkimisväärne, et Tudulinnast sai üks hernhuutlaste (18. sajandil Saksamaalt alguse saanud nn vennasteliikumise) tosinast keskustest Eesti- ja Liivimaal. Pildil palvemaja enne 20. sajandi ümberehitust
- 1835 – Tudulinna talupojad saavad omale perekonnanimed. Kokku ligi 50 väga erinevat nime; nende hulgas on täis-saksapäraseid (Altroff, Pikhof, Tomberg), täiesti traditsioonilisi eesti nimesid (Tamm, Roosiväli, Kütt) kui ka mitmesuguseid omapäraseid moodustisi, mille taust jääb esialgu arusaamatuks (Assentak, Roseneg, Rennel). Seni olid olnud vaid Juhanid ja Jaanid, Marid ja Tiiud, keda kutsuti kas isanime järgi või siis elukoha alusel. Nüüd hakkasid Tagajõe kaldal ringi käima Treimannid ja Treilmannid, Roosivälid ja Suurvälid, Tammed ja Palmid, Pikhofid, Mathiesenid, Uhlmannid ja kõik teised. Kokku umbes 50 perenime anti tudulinlastele tol aastal. Mõnigi neist on tänaseks vajunud ammu unustusehõlma, mõned on hilisemate eestindamiste käigus tundmatuseni muutunud.
- 1845 – Esimesed kirjalikud teated Tudulinna kooli Koolitoaks kohandatud vanas Altru talutares (asus hilisema meierei ehk pärastise sovhoosi kontori kohal) hakkab lapsi õpetama Abel Mathiesen. Mõnedes allikmaterjalides on küll mainitud ka aastaarve 1842 ja koguni 1814 kooliõpetuse algusena Tudulinnas, kuid need ei ole lõplikku kinnitust leidnud.
- 1846 – Esimesed „nuumakontrahtid“ ehk talumeeste ja mõisa vahelised lepingud. Pildil viimane lehekülg Saare talu sama aasta rendilepingust:
- 1858 – Tudulinlaste viimse rahupaigana võetakse kasutusele praeguse kalmistu Varem oli lahkunuid maetud Rannapungerja Kabelimäele.
- 1860-1864 – Võetakse ette põhjalikud ümberehitustööd kirikus. Pea sajand tagasi ehitatud esimene pühakoda oli jäänud väikeseks ja vanaks. Kas ja kui palju praeguseni säilinud puukirikus võib olla alles 1766. aasta ehitise osi, vajab täiendavat uurimist. Mitmed 19. sajandi teise poole kirjalikud allikad märgivad, et vana kirik oli lagunenud või lammutatud ja ehitati asemele uus. „1766. aastal ehitati väike puukirik ja pärast selle lagunemist ehitati mõni aasta tagasi väike puukirik.“ (viide: E. H. von Busch: „Materialien zur Geschichte und Statistik des Kirchen- und Schulwesens der Ew-Luth Gemeindem in Russland“., 1862. Lk 621). Lisandub ka torn, mis algsel pühakojal sootuks puudus.
- 1864 – rajatakse Sahargu küla (endine Nõmmküla või Krimmilinn) oma praeguses asukohas. Varasemalt paiknesid samade perede elamud Tudulinna küla ja surnuaia vahelisel alal, kus praegu on veesõlm. Kuna seal jäi kitsaks, otsustas mõisnik pered ümber asustada paar kilomeetrit eemale vabale alale. Majad ehitati kõik ühte ritta; nii kujunes omapärane tänavküla, mis erines kõikidest valla ülejäänud küladest.
- 1865 – Asutatakse esimene laulukoor, mida juhatab Juhan Treilmann – Toomara Papa. (loe lähemalt raamatust „Talutarest laulukaare alla. Tudulinna muusikalugu läbi mitme sajandi.“ Tudulinna 2023)
- 1866 – Tudulinna valla moodustamine
- 1867 – Algab Tudulinna mõisamaade mõõdistamine ja hindamine, mis kestab kuni 1881. aastani ja on aluseks hilisemale talude päriseksostmisele.
- 1867 – Tudulinna siirdub Viru-Jakobi kihelkonnast Iisaku kihelkonda ja siinsest kogudusest saab Iisaku abikogudus.
- 1874 – Valmib esimene päris koolimaja (puust hoone praeguse koolimaja kohal). Hoonest ei ole kahjuks leitud ühtegi fotot.
- 1876-1877 – Esimese pasunakoori asutamine; õpetust ja juhatust saadakse Tudulinna külastanud legendaarse Väägvere orkestri juhataja David Otto Wirkhausi käest.
- 1880 – Tudulinna segakoor (15 lauljat) ja pasunakoor (10 mängijat) osalevad esimest korda üldlaulupeol Tegu oli järjekorras kolmanda suure ülemaalise peoga. Mõlemat koori juhatas Juhan Treilmann. (loe lähemalt raamatust „Talutarest laulukaare alla. Tudulinna muusikalugu läbi mitme sajandi.“ Tudulinna 2023)
- 1885 – Algab talude päriseksostmine, mis jõuab lõpule 1913. Selle käigus saab üle 130 Tudulinna talupere maaomanikeks. Ühtlasi toob see endaga kaasa totaalse muudatuse külapildis. Kui varasemalt oli pea kogu asustus koondunud tihedalt tee ja jõe vahelisele kitsale alale, siis pärast talude päriseksostmist ehitatakse endile uued majad oma maatükile, mis asuvad eemal. Tudulinna saab oma hilisema ilme.
- 1892 – Asutatakse Laulu ja Mängu Selts, millest saab Tudulinna kultuurielu põhiline eestvedaja kuni seltside sulgemiseni 1940. aastal. (loe lähemalt raamatust „Talutarest laulukaare alla. Tudulinna muusikalugu läbi mitme sajandi.“ Tudulinna 2023)
- 1892 – Valmib Möldri talu tuulik, ainus tänini säilinud puitkerega veski Virumaal. Ehitusmeistrid olid Andres Reinik, Diedrich Mölder, Jaan Mölder ja Kaarel Koppel. Veski on neljakorruseline ja seinad on kaetud laastuga.
- Aastatest 1893…1895 on pärit esimesed säilinud portreefotod tudulinlastest Neist paljude autoriks on Paides tegutsenud üks esimesi eesti soost piltnikke Jakob Livenström. Pildil Tudulinna köstri ja koolmeistri Cristoph Mathieseni (1849-1895) pere.
- 1894 – Esimese vallamaja ehitamine Tudulinna, ehitusmeister Arhip Bogdanov. Vallamaja oli algselt ristkülikukujulise põhiplaaniga viilkatusega ühekordne kivihoone. Vallamaja ehitamine läks maksma 2752 rbl 44 kop, sellest kivitööde eest meistrile 675 rbl ja puutööde eest tasuks 352 rbl (vallamaja uksed, aknad, põrandad ja kaks koda valmistasid Tudulinna valla mehed Kaarel Palm ja Jakob Vaas). (loe täpsemalt: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=evm-parishhouse&action=view&id=208) Pildil vana vallamaja oma esialgsel kujul
- 1896 – Toimub I Tudulinna Laulupäev ümberkaudsetest valdadest külla saabunud laulukooride osavõtul. Koore juhatab Tiitus Pikhof.
- 1898 – Laulu ja Mängu Seltsi eestvedamisel ehitatakse küla keskele Seltsimaja (laiendus saaliosana lisandus 1913). Ligi kuueks kümnendiks saab sellest tudulinlaste kultuuritempel, kus peetakse pidusid, lavastatakse näitemänge, mängitakse pilli ja lauldakse kooris. Pildil seltsimaja vaade suunaga kooli poole. Näha on nii vanem kui uuem osa.
19. sajandi Tudulinna eluolu ülevaate lõpetuseks üks meeleolukas kirjatükk tolleaegsest ajakirjandusest, sest ka jõudmine leheveergudele kuulub vaieldamatult selle sajandi tähtsamate verstapostide hulka:
„Tudulinn ise enesest on üks wäike kõrwaline koht, Peipsi järwe põhja poolsest otsast 10 wersta kõrwal, wasta Riia rada. Ja kes seda arwab, et sääl metsa sees mingit haridust ega edasipüüdmist pole, see eksib wäga. Neil on oma kirik, palwemaja ja ka ilus suur koolimaja ja nii kui öeldud mängu- ja laulukoorid. Koht on wäga ilus; iseäranis selle poolt, et sääl neli jõge läbi jooksewad ja nende majad, maad kui ka heinamaad enamasti kõik jõgede ääres on. Elumajad on neil ka suured ja ilusad kui wäiksed mõisad (wististi selle pärast, et metsa ligidalt hästi saada on ja rahwas ise ka peaaegu kõik ametmehed on, nii kui: plotnikud, treialid, puusepad ja ka waga palju, kes oma jaoks raudsepa tööd teemad). Rahwa riiete mood on lihtlabane aga ilus, ilma iseäralikkude wiguriteta. Nad kannawad kõik kodu kootud kangast riiet (enamast hallid) ja armastawad puhtust. Rahwas on terase loomu annetega ja wihkawad wargaid ja kelmisid, sest see siis ka tuleb, et nad toa-ukse lukutamisest ja maja riistade «varjamisest palju ei tea. Wõõraste wastu on nad wäga lahked ja naljakad, nii et kahju ära tulla.“ (viide: Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 27, 4 juuli 1884)