WARGAJAHT   TUDULINNAS

Täpselt sajandi eest kees hoolimata külmast talvest elu Tudulinnas täistuuridel. Palju tegevust, kõne- ja kirjutamisainet andis nn usutüli, mis kogus järjest hoogu. Aga mitte ainult!  Olgu siinkohal toodud kõikidele krimisõpradele üks pöörane tõestisündinud lugu 1926. aasta lumisest jaanuarikuust. Ööpimeduse varjus hargnes alljärgnev värvikas sündmusteahel, kust ei puudu tagaajamised, revolvripaugud jms.  Nii kajastas seda 30. jaanuari “Postimees”: 

Wargus ühel ööl neljas kohas. Kaks warast tabatud, üks põgenenud. Warastatud kraam katte saadud.

Ööl wastu 26 jaan. pandi toime Tudulinnas mitu wargust, mis aga hommikul kõik juba avalikuks olid tehtud, kraam kätte saadud ning wargad tabatud.

Sündmus arenes järgmiselt: Öösel kella 2 ajal nägi „Haraka“ talu peremees J. Waas wälja tulles, et aidast kaks meest wälja tulid ja teda nähes põgenema pistsid. Aita waatama minnes selgus, et ära oli wiidud kõik kättesaadawamad wäärtuslikumad asjad, kasukad, pargitud nahad, pesu jne. Kohe jooksis peremees naabri tallu abi otsima waraste tabamiseks. Seal rakendati kohe hobune ja sõideti kolme mehega warastele jälgi mööda järele. Vargad olid hobusega olnud, mida tunnistasid wärsked jäljed, kuna lund wähehaawal peale sadas. Jälgi mööda Tudulinna külani jõudes, teatati seal asjast kohe politsei raioonülemale, kes silmapilk kaasa sõitis.

Tudulinna külast lisaku poole wälja sõites märkasid tagaajajad J. Wisnapuu maja juures hobust reega, mille ümber inimesed askeldasid. Tagaajajaid sllmates, tormati õuest hobusega äkitselt wälja, kuid raiooniülem Koll jõudis ette ning nõudis seismajäämist, mille järele pealolijad reest maha hüppasid ning jooksu pistsid, lastes rewolwrist raiooniülema peale. Ööpimeduse tõttu õnNestuski kahel põgeneda, kuna üks raiooniülema poolt kinni wõeti. Varastatud kraam oli koormas ja seda oli kena kogu. Nüüd selgus, et kinniwõetu oli Lohusuu walla kodanik Ostvald Kukk, kes warguse pärast pikemat aega juba kinni istunud oli.  Kukk rääkis ära, kuidas tegutseti ning kes olid kaaslased.

FOTOL: TALVISE TUDULINNA PILT IISAKU KIHELKONNAMUUSEUMI KOGUST

Eelmisel õhtul, kella 11 ajal sõitnud nemad kolmekesi, nimelt Lohusuu walla kodanit Bernhard Oja, kes politsei poolt tagaotsitaw, Awinurme walla kodanik Hugo Willemson ja tema, Willemsoni juurest Änniksaare külast wälja, et Tudulinnas wargust toime panna. Kõigepealt peatati „Inju“ talus, kust kaasa wõeti hobuseriistad, sealt sõideti „Wahe“ tallu, kus hobune talli aiast juba wälja toodi, äkitselt aga hobuse warastamise nõu millegi pärast katki jäi ning ära tuldi. Edast mindi „Lugavälja” talusse, kus elumajast natuke eemal asuwasse tuuleweskisse sisse murti ja sealt nisukott ühes wõeti. Järgmine ja ka wiimane wargus oligi „Haraka” talus, kus peremees peale sattus. Kraamiga sõldeti siis Visnapuu juure, kus osa kraami juba maha pandi, enne kui tabamine sündis. Politsei poolt pandi Visnapuu juures läbiotsimine toime, kuid öösise aja tõttu ei saadud esialgu kätte midagi. Visnapuu aga ühes Kukk’ega toodi Tudulinna wallamaija trellide taha. Kahe põgenenud warga tabamiseks aeti kaitseliit jalule, üks neist, Willemson, saadigi teel kodu poole kätte, kuna Oja otsimine tagajärgi ei annud, sest mahasadanud lumi segas jäljed. Willemson toimetati samuti vallamajasse, kus kõik üle kuulati ja hiljem Jõhwi edasi saadeti.

(Päewaleht, nr. 29, 30 jaanuar 1926)

Tudulinna Raamat Aasta väärika lõpu märkimiseks ilmus kauaoodatud raamat! Möldri talust pärit kodu-uurija Elsa Karbi “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest” jõudis esmakordselt lugejateni juba 1978. aastal.

Arvestades tolleaegseid tingimusi  sai see levida üksnes piiratud koguses. Kaugeltki kõik asjahuvilised tudulinlased ei saanud raamatut siis endale soetada; paljud ei pääsenud seda üldse lugemagi. Ajad olid sellised.

Ometi on tegu Tudulinna esimese ajaloo-kroonikaga, mis pani aluse kõikidele järgnevatel kümnenditel koostatud koduloolistele uurimustöödele. Oma tagasihoidlikult järjekindlas stiilis juhib autor lugeja läbi sajandite andes põhjaliku ülevaate Tudulinna taluelust, mõisa ja klüla vahekordadest, hingeloenditest, koolitegevusest ning kultuurielust. Muidugi ei jää kirjeldamata ka legendaarne usutüli koos muu kirikuajalooga – nii palju kui nõukaajal sellele teemale tähelepanu pöörata üldse sai.

Nüüd on see raamat uustrükina MTÜ Tudulinna Kultuurikantsi poolt välja antud! Kõigil asjahuvilistel palume võtta meiega ühendust!

Raamatuid saab kiiresti kätte nii Tudulinnas kui Tallinnas. Mujale Eestisse saame postiga saata.

1978. aastal ilmus väikeses tiraažis Tudulinna Möldri talust pärit Elsa Karbi (neiuna Pikhof) raamat “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”. Rahvasuus sai ta nimeks Tudulinna Kroonika, sest käsitleb oma lehekülgedel põhjalikult kodukandi ajalugu, koolielu, kultuurisündmusi ning tutvustab paljusid ammu meie seast lahkunud väärikaid tudulinlasi.

Sellest raamatust sai alguse Tudulinna-teemalise kirjanduse areng. On ülim aeg see teos uuesti lugejate ette tuua!

MTÜ Tudulinna Kultuurikants on juba nimetatud raamatu uustrüki ette valmistanud! Tahame lähikuudel selle trükki anda. Just nüüd on suurepärane võimalus kõikidel tudulinlastel, kes oma kodukandi ajaloost, oma esivanematest ja juurtest on huvitatud, anda endast märku ja teatada oma soovist see raamat saada! Kõige lihtsam on enda soovist teada anda kas:

• e-kirja teel andres@tudulinnakultuurikants.ee,
• või Tudulinna Kultuurikantsi Facebooki lehel
• või Tudulinna Raamatukogus, kus on samuti ettetellimislehed.

NB! Enda soovist teada andmine ei kohusta raamatut välja ostma! See on vaid meile infoks, et vajalik arv eksemplare trükkida lasta! Mida rohkem asjahuvilisi, seda odavam tuleb ühe raamatu hind!

Elsa Karp: “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”

Hea Tudulinna sõber!

Kutsume sind Muinsuskaitse päevade raames toimuvale põnevale eksursioonile Tudulinna Linnamäel, kus seisavad kõrvuti kolm unikaalset kaitsealust ehitismälestist!

“Aken minevikku, uks tulevikku”. Tänavuste Muinsuskaitsepäevade moto on justkui Tudulinnast inspireerituna loodud. See, mis meie eelkäijate poolt tehtud, on aluseks tulevasele loomingule.

Tudulinna on ainus küla terves Eestis, kus tegutses korraga kaks luteriusu kogudust, kes omavahel kuidagi läbi ei saanud. Nii said kõrvuti seisma kaks kirikut teenimaks sama Jumalat, kuid vaatasid täiesti eri suunda. Aga just tänu Tudulinna kangete meeste jonnile on täna põhjust kokku tulla, meenutada ja imestada:

• Vana kiriku saamislugu, käekäik, olevik ja tulevikuplaanid;
• Rahu kirik – kerkinud suurest tülist, Eesti tipparhitekti looming, eriline nii seest kui väljast;
• Möldri tuuleveski – Tudulinna ajaloo tumm tunnistaja läbi sajandite – esimene ja viimane omataoliste seas siinkandis.
• Lisapalaks uskumatu lugu kustunud vulkaanist!

Teejuhtideks avastusretkel Aili Reiman ja Andres Meresmaa.

Sündmus on tasuta!

Sündmuse korraldaja: MTÜ Tudulinna Kultuurikants

Teisi üleriigiliste Muinsuskaitsepäevade sündmusi 12-14 septembril vaata siit: https://muinsuskaitsepaevad.ee/kava/

10 augustil Tudulinna Linnamäel juba kaheksandat korda toimunud traditsiooniline kogukonnafestival Tudulinna Tuled meelitas ilusal suvisel pärastlõunal kokku arvuka kultuurihuvilise publiku nii lähedalt kui kaugemalt.

Ajaloolise puukiriku ees kõlas kaunis romantiline muusika, meenutati möödunud aegu, kuulati õpetlikke loomalugusid ning tähistati Tudulinna Raamatu aastat.

Põhjalikum ülevaade toimunust koos meeleolukate piltidega avaneb siin: Tudulinna Tuled VIII

1925. aasta südasuvel korraldas Tudulinna spordiselts toreda spordipäeva, millest 24. juuli 1925 “Postimehes” ka kokkuvõtlik ülevaade ilmus:

Tudulinna spordiselts „Noorus”

korraldas läinud pühapäewal suurema spordipäewa, mille eeskawas olid wõistlused spordiwäljal ja õhtul seltsimajas pidu. Nimetatud päew läks kõigiti hästi korda ja tõi seltsile sissetulekut 13 000 marga ümber, millest ligi 10 000 marka puhast tulu jääb. Kuna osa spordiabinõusid seltsil puudub, ei saadud kõigil aladel wõistelda. Tähtsamateks tagajärgedeks oleks: kõrgushüpe hooga 152 sm T. Pruus: kaugushüpe hooga 529 sm E. Roost: 3000 meetri jooks korraldamata jooksuteel 13 min. P. Maasik. Jalgpalli mängus wõitis Tudulinna meeskond Mustwee-Lohusuu segameeskonda 4:1 wastu. Peale wõistlusi algas kohaliku laulu- ja mänguseltsi ruumes pidu. Rahwa osawõtt spordipäewast oli röõmustawalt õige elaw.

Aga täpselt samal kuupäeval, kuid veel 40 aastat varem ilmus “Eesti Postimehes ehk Näddalilehes” pikk lugu sellest, kuidas  Tudulinna “mängukoor” kauni kontserdiga rahvast oli rõõmustanud. Kuna ka nüüd on kohe saabumas järjekordne kogukonnafestival “Tudulinna Tuled” toredate esinejate ja põnevate esitlustega, tasub sissejuhatuseks lugeda läbi, kuidas juba 140 aasta eest Tudulinna mõisapargis kõrgetasemelist muusikaelamust pakuti! 

Väike lõiguke sellest ülevaatest allpool, terviklugu kättesaadav vanade ajalehtede andmebaasis Digaris.

Kohtumiseni juba 10. augustil Tudulinna linnamäel Tudulinna Tuled VIII festivalil! Kava vaata siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?p=5802

Pühapäew andis Tudulinna mängukoor säälse mõisa puiestikus kontserti. Ehk ma küll suur muusika-tundja ei ole, siisgi on mul õnn osaks olnud mõndagi mängukoori linnas ja maal kuulda, tõega pean tunnistama ja ütlema: auu Tudulinna mängukoorile, kes lühikese aja sees Kalewipoja sammu edasi on astunud, auu tema juhataja T. Pikhoffile, kelle juhatuse all koor nii jõudsasti edasi on jõudnud. Tükid, mis mängiti, saiwad puhtalt ja selgelt ette kantud, nii et rõõm seda kuulda oli, rõõm paistis iga osawõtja palest, rahulolemine ja kiitus igaühe keelest. Tänu ja jõudu soowin neile südamest. Edasi, armsad Eesti wennad, astuge edasi rõõmus ja ühel meelel, nõuul ja jõuul astuge oma rada, tehke tööd isamaa kasuks.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 30, 24 juuli 1885)

Kogukonnafestival Tudulinna Tuled on taas tulekul!

Juba 10. augusti pärastlõunal, algusega kell 15.30 saab alguse järjekordne “Tudulinna Tuled” festival. Kava on tavapäraselt mitmekesine, ajakohane ja meeleolukas!

1925. aasta suve saabudes toimetasid Tudulinna aktiivsed kogukonnainimesed mitmesuguste toredate ettevõtmistega. Spordiselts “Noorus” pidas oma aastakoosolekut, millest saab ülevaadet lugeda 7. juuni Postimehest ning sama päeva Päewaleht annab teada, et “Neil päewil awati kohaliku rahwaraamatukogu seltsi pooli rahwamaja saalis lugemislaud kõigi tähtsamate eestikeelsete ajalehtede ja ajakirjadega.Tudulinn on kaugem metsanurga vald meie kodumaal ja siia ulatab elaw sõna õige harwa, sellepärast on tõsiselt terwitataw iga samm, mis kirjandust inimestele kätesaadawaks teeb.” Muidugi on nende nupukeste kirjasaatjaks ei keegi muu kui Otsa Paul ehk Paul Haamer. 

Tänavu on Tudulinnas põhjust tähistada mitmeid “ümmargusi” tähtpäevi möödunud aegade märgilise tähendusega sündmustest. Äsja sai maha peetud paljude osalejatega pidustused hariduselu järjepideva alguse 180 aasta tähistamiseks. Üks teine oluline sündmuste ahel sai alguse täpselt 140 aastat tagasi ning seda meenutamegi seekordses pikemas minevikuloos.

1885. aastal sai teoks esimeste Tudulinna talumeeste kauaaegne suur unistus – nad said oma maal pärisperemeesteks. Algas talude päriseks ostmine, mis tänu talumeeste ja nende isade varasemale nutikusele osutus erakordselt soodsaks! Lugegem toredat asjakohast ülevaadet Tudulinna elust-olust, mis on kirja pandud 20. sajandi algusaastatel:

Tudulinnast

/—/ Selles „Seletuses” leidub paljugi tähelepanemise väärt, huvitavaid asju. Nr. 37 „Koidus” on kirjutatud, et põline rent Eestimaal ühes ainsas mõisas sisse seati. Mina omalt poolt võin teatada, et nimetatud mõis Wirumaal, Iisaku kihelkonnas, meie Tudulinn on. Siin mõisas oli peale 100 talukoha, kellel põline rent kontrahtis oli ära määratud, mis keegi kõrgendada ei võinud. Praegu on aga weel üks ainukene talukoht põlise rendi peal. Teised on ostetud.

Umbes 20 aasta eest, kui parun T. Tudulinna mõisa oli omandanud, hakkas ta talupoegadele krunti panemist ja ostmist soovitama. Et põlise rendi kontrahis üks punkt oli, mille järele kohapidajad ahjukütet sealt pidivad vedama, kust mõisa omanik määras, (vahest kaunis kaugelt) ja et suure külana wana viisi koos elada põllud väga kaugel oliwad, saivad kontrahtid mõisniku ja talupoegade vahel vaba kokkuleppimise teel murtud, maad kruntidesse pandud ja ära ostetud. Nii palju oli aga põlisest rendi kontrahtist kasu, et ostuhind mitte mõisniku tahtmise, waid vana rendi suuruse järele sai määratud, misläbi tessatin umbes 15—20 rbl. maksma tuli. Seeläbi saivad kohad üsna odavalt ostetud; täied suured talukohad tulivad aga 1000—1600 rubla maksma, kuna nüüd juba 4 ehk 5 kordset hinda nende kohtade eest maksetakse. Mõni väiksema koha ostja ei maksnud oma koha eest mõisnikule kopikatgi, vaid sai koha ja veel raha pealegi. Näituseks: Kredit kassast laenati koha peale 400 rbl. ja mõisa omanik maksis hoonete ümber ehitamiseks 200 rbl. kokku 600 rbl, koht maksis aga 500 rbl. Seega sai ta mõisast weel 100 rbl. kohale lisaks.

PILDIL: Treiali talu oli üks neist, mis 1885. aastal esimeste seas mõisnikult välja osteti. Peremeheks oli siis Madis Mölder. (Foto pärineb küll hoopis hilisematest aegadest; tallu tuleb juba elektriliin)

Praegu elab Tudulinna rahvas kaunis jõukalt. Enamasti kõigil on elumajad rehetubadest lahutatud, laudadega vooderdatud ja värvitud. On ka teliskividest ehitatud ja kahekordseid elumajasid, sest Tudulinna mehed on ehituse töödes ja voki treimises laialt kuulsad. Küla omandab juba alevi nägu, sest 4 poodi, 2 pagariäri ja kivist vallamaja ja niisamasugune koolimaja, kahe suure klassi toaga, annavad selleks juba õigust. Kahju aga, et Tudulinna mehed omale kõrgemat kooli ei hakka asutama. Peale selle leidub Tudulinnas 8 tuule- ja 1 vesiveski, üks teliskiwi ja üks kausitehas, mis kõik talupoegade päralt on. Varaliselt kui ka waimliselt sammub Tudulinn edu poole. Peale vallakooli, kus kaks kooliõpetajat töötavad, on weel Tudulinnas kirik, vennaste koguduse palvemaja, musika selts, puhkpillide, keelpillide meeste ja sega koorid ja tulekahju kordade wastastiku awitamise selts. Ajalehti loetakse tublisti, iseäranis „Koitu”.

(Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 22 juuni 1907)