Tudulinna uudised

Hingedekuu aja lugu on veidi teistsugune. Rändame ajalehe “Koit” kaasabil aastasse 1909. Äsja oli lõppenud üks tänuväärne ettevõtmine – pärandkultuuri esemete kogumine Eesti Rahva Muuseumi jaoks. Kogujad käisid ka Iisaku kihelkonnas, sealhulgas Tudulinnas. Ja naasesid Tartusse väärtusliku pagasiga.

Kuid kas ei kõla 115 aasta taguse kirjutaja (kelleks oli Kristjan Raud) mure ka tänapäeval väga asjakohasena: “…palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime. Kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.” 

Siinkohal on igati paslik korrata kõikide ajaloohuviliste ja oma esivanemate pärandit väärtustavate lugejate jaoks üleskutset: ärgem laskem väärtuslikel esemetel, fotodel, kirjalikel mälestustel jms parandamatult kaotsi minna!  Kui endal nendega enam midagi teha pole, siis Tudulinna kandi rahvas on oodatud selles osas ühendust võtma MTÜ Tudulinna Kultuurikants perega!

Alljärgnevas tekstis on toodud üksnes siitkandi annetajad; tegelikus artiklis oli veel kümneid nimesid teistest kihelkondadest. 

Eesti Rahwa Museumi asjus.

Museumi ainelise vanavara suvine korjandus on koos.

Korjamas käisiwad kunstnikud N. Triik, J. Uurits ia üliõpilased K. Grau ja Ed. Pedak. Pärast N. Triiki haigeksjäämist jätkas korjamist üliõpilane W. Pint.

Herrad Triik, Pedak ja Pint korjasiwad Iisaku kihelkonnas ja herrad Uurits ja Grau Kodaweres. Kodawere otsiti lõpulikult läbi, laialisemast Iisakust jäi osa weel läbi käimata.

Korjamist toimetati põhjalikult. Otsiti kõik küla ja perepidi plaanilikult läbi. Korjandus on hästi mitmekesine ja huvitaw, iseäranis riiete poolest. Ühtlasi aga tõendab kogu, et palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime.

Wanawara korjandustele on nüüd kindel kodu lubatud. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja külge ehitatakse lisaruumid, mis korjandustele niikauaks tarvitada antakse, kuni Museum valmis on. Edaspidi wõiks siis korjamist laialisemalt ja suurema hooga jätkata.

Mitte ainult üksikud, kõik peaksivad enestes kohustust ja tungi tundma Museumi mõttega sümpatiserida ja kätt kudagi awitamiseks külge panna, kuni „vana kuld” viimase terani koos ja Museum mäe otsas on. Ühed korjaku, teised kinkigu, kolmandad toetagu ettewõtet aineliselt.

Kõik tõmmaku ühel meelel ja jõul kaasa.

Wara, mis siia kogutakse, maksab enam kui raha ja hinnatakse pärast kümme korda kallimalt.

Praegu võiks kõike seda veel pea poolmuidu saada, pärast, kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.

Rõõmustaval viisil on wiimasel ajal rahwa poolt selles asjas nagu rohkem arusaamist ja wastutulemist märgata olnud. Igal pool on korjajaid lahkeste wastu wõetud ja neile hulk annetusi Museumi jaoks kaasa antud. Ka minu kätte on kinkisid toodud.

Kinkinud on järgmised:

Amalie Prodli, — Iisaku kihelkonnast: 1 paar kindaid.

Kooliõpetaja D. Reisberg. — Iisaku kih.: 1 kirjatud kepp.

Johan Aamer, — Jisaku-Tudulinnast: 3 wana wõtit, 1 tangumold, 1 kotiriie.

Mari Palm — Jisaku-Tudulinnast: 1 wanaaegne theekann, 1 naisterahwa kuub ja kõiksed.

Dietrich Karlson — Jisaku-Tudulinnast: 1 margapuu.

Foto: Margapuu Eesti Rahva Muuseumi kogudest

Maali Pikat — Jsaku-Tudulinnast: 1 kõiksed.

Titus Pikof — Jisaku-Tudulinnast: 1 küünlalühter, 1 wanaaegne suhkrutoos, 1 naiste müts. 1 lukk.

Juhan Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tuleraud.

Pr. Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tekk.

Emilie Mathiesen — Jisaku-Tudulinnast: 1 märs, 1 koore kirn, 1 wõi mänd, 1 wõi karbid, 2 tükki riiet, 1 woki ratas.

Foto: Üks annetajatest Emilie-Franziska Mathiesen (sünd. Karelson) aastal 1914.

Kata Wahs — Jisaku-Tudulinnast: 1 naiste müts.

Mia Aamer — Iisaku Tudulinnast: 1 wanaaegne kohwipõletaja.

Charlotte Bamberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tanu, 1 kõiksed.

Andres Sõber — Tudulinnast: 1 nahkpüksid, 1 wiisunõel, 2 kübarapannalt.

Gustaw Tamm — Tudulinnast: 1 wõi mänd, 4 naiste wööd, 1 tulijalg, 1 panni näpits. 1 käärid.

Kai Sõber — Tudulinnast: 1 tulijalg.

Aleksander Karlson — Iisakust: 1 ninatubaka-toos, 1 pussnuga.

Köster Hansen — Iisaku kihlk.: 1 wanaaegne piip

Kirjutaja Mihk. Selli — Iisaku kih.: 3 preesi ja 10 wana raha.

Metsaülem Steinberg — Iisaku kihelk.: 1 wana kinnas.

Neiud Emma ja Ida Tartland — Iisaku.kihelk.: 2 preesi. 1 hõbesõrmus. 2 käised. 2 tanu.

Juuli Waabo — Iisaku kihelk.: 1 käterätik.

Aug. Waabo — Iisaku kih.: 1 luisk.

Leena Wachmann — Iisaku kih.: 2 kinnast.

Madis Kronk — Iisaku kih.: 1 õllekann.

Theodor Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 wana aegsed tangid.

Miina Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 käsikott.

Anton Reisberg — Iisaku kihelk.: 1 margapuu.

Jewi Selli — Iisaku kihelk.: 1 paar kindaid.

Joosep Reisberg — Iisaku kih.: 1 piipkann, 1 wana lukk. 1 härjaike.

Kõigile kinkijatele Museumi nimel südamest tänu!

Ka kõikidele, kes Museumi korjajaid lahkuse ja juhatusega toetasiwad. palju, palju tänu!

Kõige suuremattlänu on aga meie noored agarad korjajad ära teeninud. Nende ohwrimeelsus, nende waew! Kõik tasuta! Kõik asja heaks!

Rõõm oli nendega kaasa töötada.

Ja nemad tõendawad omalt poolt jälle, neil olla lust ja õpetlik olnud korjata.

Ei wõi ka nimetamata jätta seda hoolsust ja tüdimatust, mis herrad Pint, Pedak ja Grau pärastise wäsitawa korraldamise juures üles näitasiwad — —

Noored on meie lootus.

Noored on Museumi lootus.

Üleüldse on Museumi korjamistel senini wälja antud 155 rbl. 9 kop. E. R. M. nimel.

Kr. Raud. Tartus.

(Koit :     6 november 1909)

No küll on alles lugu! Kui tänapäeval peavad paljud aiapidajad Eestimaal lootusetut võitlust hiiglaslike lusitaania teetigudega, siis sada aastat tagasi olid tudulinlased samuti sarviliste limustega hädas! Koguni nii hädas, et lugu jõudis ajakirjandusse:

Tigud rukkiorastele kahju teinud.

Tudulinnas on madalamatele orasepõldudele tänawu peaaegu igalepoole rohkel arwul tigusid ilmunud, mis paiguti taimed niiwõrd ära häwitawad, et üksnes must maa silma paistab. Põllupidajad on tarwitanud nende häwitamiseks lupja, kuid waenlasi on niiwõrd palju, et selle mõju kuigi suur pole. Kõrgematel põldudel on orased õige kenad, mõned lasewad koguni karjal peal käia, kartes, et oras liig suureks läheb ning lume all ära wõib mädaneda.

(Kaja, nr. 278, 16 oktoober 1924)

Aga kümmekond aastat hiljem oli algamas läbi aegade suurim arendusprojekt Tudulinna ääremail. Oonurme lähistel olid alanud suurejoonelised maaparandustööd. Seni vaid metsaelanike päralt olnud põlismetsad ja sood olid tundmatuseni muutumas. Just siia rajati Eesti Wabariigi suurimat uudisasundust, mille nimeks sai Peresaare. Järgnevatel kuudel ja aastatel jõudsid sealtkandi uudised üha tihedamini leheveergudele.

Pildil tüüpiline asunikutalu Peresaares vahetult pärast valmimist 1930-te teises pooles.

Uudisasundus Peresaares

Oonurme-Peresaares on praegu käsil suuremad uudismaa kohtade planeerimistööd, mille lõpulejõudmisel tõotab Wirumaal tõusta suurem asundus. Üldse tehakse 78 uudismaa kohta, millest 14 juba kevadel maakasutajatele wälja anti. Sügise jooksul planeeritakse juure weel terwe rida uusi kohti. Planeerimistõödega loodetakse valmis jõuda kolme aasta jooksul, kusjuures välja planeeritakse 1000-ha-line maa-ala. Praegu on põllutööministeeriumi poolt käimas uue 2. klassi tee ehitamine asunduspiirkonda, kuna hiljem teeehitustöid jätkab teedeministeerium. Tehtav tee viib Peresaarest Aadumäe jaamani. Maaparandustõöd kohapeal viiakse läbi tervena vangide tööjõuga. Kuna ümbruskonnas puuduvad elamud, siis ehitati vangide tööjõuga esialgu parakid, milliseid edaspidi saavad kasutada ka asunikud.

(Maaleht , 10 oktoober 1934)

Virumaale luuakse 120 uudiskohta.

Wirumaal, Peresaares (Sonda-Mustwee kitsaroopalise raudtee ääres, endisel Tudulinna-Oonurme mõisa heinamail) algas uudisasula loomine, millisest kujuneb suurim Wirumaal. Heinamaale wõeti lisaks weel piirawat riigimetsa ja asunduskomisjoni poolt kinnitatud planeerimise eelkawa kohaselt läheb uudisasula alla 1600 ha maad, millest moodustatakse 120 talu. Paar aastat on juba uuritud weeäravoolu wõimalusi: mullastiku koosseisu ja teede olusid, ja kuna uurimuse tulemused osutusid soodsaiks, algas ka neil päewil projekteeritud teede ja magistraalkraavide mullatööde tegemine. Lähemail päewil rakendatakse weel suuremal arwul töölisi Peresaare tööle ja tahetakse magistraalkraawid ning teede muldkehad walmistada juba sel sügisel. Asulat läbistawad kaks teed, üks ühendab Paasweret Oonurmega, teine Awinurme walla Kruusoja küla Peresaare peatuskohaga.

Planeerimise eelkawa kohaselt tuleb mainitud 1600 ha maa-alast 16—20 ha suurusi normaaltalusid 55 ütsust, ühebobusekohtasid (10 —14 ha) 15 üksust, käsitöökohti (7 ha) 10 kohta, sawitööstusekoht, koolikoht ja ühisusekoht. Tahetakse luua ka alewik ja selle alla planeeritakse 60 ha maa-ala, milline tulewikus planeeritakse ehituskruntideks. Riigi poolt kawatsetakse wiia ka juurimistöö osaliselt läbi, et uudismaa asunikel oleks kohe wõimalus alustada põllutöödega.

(Kaja, nr. 253, 26 oktoober 1934)

Sügiskuu üha pimedamate õhtute ajaviiteks sobib hästi veidi pikem lugu saja aasta tagusest Päewalehest. Eks ole ju huvitav lugeda, missugusena kujutati Tudulinna kanti üleriigilise seitungi lugejatele! Nii mõnigi huvitav fakt jääb lugejale silma: 1924. aastal tegutses külas 4 (!) poodi, millest nn Ühispood samades ruumides tänini toimetab. Tõsi küll, siis oli poemaja just äsja valminud ja tegu oli kõige uuema äriga Tudulinnas. 

Veel jääb silma seltside rohkus (üle 10), kuid nendegi tegevuses olid omad probleemid. Kui palju neid siin tänapäeval õieti tegutsebki, ehk on meil midagi sajanditagusest ajast õppida?

Huvitavad on viited raudteedele, mis üleriigilises transpordivõrgustikus omasid tol ajal hoopis tähtsamat osa kui tänapäeval. Tõsi on seegi, et suurejooneliste plaanide teostumisel oleks Tudulinnast võinud kujuneda tõeline raudteesõlm kus oleksid kohtunud Moskva poole suunduv laiarööpaline (mida kunagi ehitama ei hakatudki) ja Sonda-Mustvee kitsarööpaline (mis algse kava järgi pidi just läbi Tudulinna kulgema). Aga see on juba hoopis teine lugu!

Kui jooned Tudulinna elust läbi loetud (meeleoluka ülevaate autoriks on tõenäoliselt Paul Haamer), siis lõpust leiab paar nupukest aastast 1924 veel.

Jooned Tudulinna elust.

“Linn” soode ja rabade hõlmas. Majandusline kitsikus. Veksel wõidukäigul. Poodide rohkus. Töö ja teenistus. Põllumajanduslised wäljawaated. Raudteeühendust oleks hädaliselt vaja. Seltsielu. Sagedased pidud. Tung hariduse järele.

Kui igasse teise linna raudruunaga võib sõita, siis on Tudulinn siin väike erand: jaamast on see „linn” veel tervelt poolsada versta kaugel, kilomeetreid muidugi veidi rohkem. Viimaseid mõõduüksust tuleb maakonnalinnast siia tervelt 72. Ega need arvud luisatud pole: maakaart näitab kahjuks sedasama. Muidugi on otsejoon hoopis lühem, kuid see’p see häda ongi, et siit soode ja rabade ringist väljapääsuks enne vintavänta teed Peipsi poole tuleb sihtida, kust siis juba õigemal joonel, ehk nagu tudulinlane ütleb, “õksekõhe” sihile võib pääseda. Elatakse siin vaikselt, omaette, nii kui lahutatud välisilmast. Metsakolka elu: rahulik, tüma-veniv, aeglane.

See määratu kaugus kõigist liitumispunktidest halvab siinset majanduslist elu õige tugeval määral. Põllumehel puudub otsekohe side linnaga, saaduste turuletoimetamine peab sündima vahekauplejate kaudu. Kuid ka omale tarvisminevate ainete eest peab palju kallimat hinda maksma, kui seal, kus linn ehk raudtee lähedal, kuna kohalevedu kalliks läheb, mis näit. soola puudale ikka pool hinda juure lisab. Siin on tulud põllumehel täiesti suletud ning peremehe rahakott tühjem, kui kunagi varemalt. Hädasunnil müüakse sellestki väikesest karjast veel loom või paar lihunikule ära. Uusi väärtusi talusse juure soetada jõuavad ainult üksikud, kus majapidamine niivõrd tugev.

Raha on üldiselt vähe liikumas, kuna sellest kõigil puudus. Müügi ning ostu juuves domineerib viimasel ajal just veksel. See on tähtsamaks maksuvahendiks kujunenud. Kuna veksel varem maarahvale tundmata paber oli, leidub nüüd neid vähe, kes temaga veel kuidagi seotud pole, olgu andjana, saajana või vastutajana. Kuna see »paber” aga kaunis kardetav on, pole imestada, kui selle ümber edaspidi rohkesti sekeldusi võib tekkida. Võlg on võõra oma. Laen tuleb ometi tasuda. Kuid millega?

Kui endist ajal terve valla kohta kaks-kolm poodi oli, leidub neid nüüd üksnes Tudulinna külas neli tükki, mõnikümmend sammu üksteisest eemal. Ei saa öelda, et neil läbimüük igaühel kuigi suur oleks. Ainult „tiksub”, kui rahvakeeles öelda. Kõige enam tarvitamist leiab ühispood, kuid sellegi tegevust halvab tugeval määral kapitaali puudus. Ning kui ostjal raha pole, sammub erapoodi, kust võlgu saab. Ühispoe uued ruumid rahvamajas on nüüd lõpulikult valmis, kuhu pood lähematel päevadel üle viiakse. Loodetavasti ehk muutub tegevus omas majas viljarikkamaks.

Kuna põllutöö valla rahva tähtsamaks tööalaks on, leidub siiski perekondi, kus käsitöö ehk juhuslise teenistusega sissetulekut soetatakse. Tudulinna—Oonurme vahelise tee tegemise puhul, mille maakonnavalitsus lõppude-lõpuks ette võttis, leidsid päevatöölised võrdlemisi head teenistust. Omal ajal olid Tudulinna mehed kuulsad vokimeistrid, kuid nüüd on see käsitööharu kadumas, kuna nooremad rohkem tähelpanu põllutööle on hakanud pöörama.

Tudulinna põllumaa on enam-wähem kõrge liiv, kus viljasaak õnnestub üksnes siis, kui Taara korralikult vihma annab. Omal ajal, kui krundid mõisast osteti, katsuti põldu saada kõrgemate kinkude üleskündmisega. Neid oli kergem põlluks teha, et sellega majapidamisele algust panna. Sood ja sooservad jäid endisesse olekusse. Kuid siin avaneks laialdane tööpõld põllumehele, ümbruskonna põllumajandusele tekkisid soode kultiveerimisega määratu suured arenemisvõimalused. Suuremaks takistuseks igasuguse edu juures tuleb küll raudtee kaugust pidada. See on sidunud põllumeest kätest ja jalgadest. Oli kord selles paranemist loota Sondast tuleva kitsarööpalise metsaraudtee pikendamise näol, kuid nähtavasti läheb see jällegi kõrvalt mööda. Moskva—Tallinna raudtee üle, mille siht omal ajal siit läbi aeti, ei maksa vist küll unistada.

Seltskondlikus elus on teatud seisakut märgata. Metsanurga valla kohta on seltside arv küllalt suur, mis praegu üle 10 ulatab. Kuna igal seltsil muud tuluallikat pole, kui pidusid korraldada, on need liig sagedaks muutunud, ego too enam kellegile suuremat tulu.

Hariduse tähtsusest arusaamisel panevad vanemad oma poegi ja tütreid välja kooli, sellest paljud linnas kõrgemates koolides edasi õpivad, teised aga omandawad põllutöökoolides kutseharidust. Nii elu-olu siinses linnakeses. Ikka edasi ja edasi. Ja seda väsimata töö ning alatiste askeldustega. P. H.

(Päewaleht, nr. 244, 10 september 1924)

Kole õnnetus juhtus Roostojalt Tutti talust pärit noore daamiga. Originaaltekstis ajalehes on ohvri nimi vigaselt kirja pandud. 

Rongi ette jäänud.

12 septembri õhtul jäi Jõhvi jaama läheduses raudteesillal Tallinnast tuleva rongi ette 22-aastane Katrela Roost, pärit Tudolinnast.Õnnetu sai vedurilt tugeva tõuke, mille tagajärjel ta 40 minuti pärast hinge heitis. Väliseid vigastust peale mõne kriimustuse ei olnd.

(Põhja Kodu, 16 september 1924)

Lõpetuseks taas midagi toredat: toimus suur piduõhtu Tartus. Mis kõige olulisem – Tudulinna naislauljad olid niipalju tuntust kogunud, et kutsuti samuti esinema! Kahjuks pole teada, kes sel ajal kuulsasse kvartetti kuulusid.

Suur pidu-õhtu   

Majaomanikkude Seltsi saalis 21. septembril. Suur pidu-õhtu. Eeskawas:

I „Jüri tuli müüritöölt“. Helma Puri operett kahes waatuses – nali kuni pisarateni.

II Kupleed – Duett.

III Kuulus Tudulinna naiskwartett.

Lõpuks tants. Mängib sõjawäe puhkp. orkester.

Algus kell 9. Pääsetäht ainult 35 mrk.

(Postimees (1886-1946), nr. 255, 21 september 1924)

Sirvides vanu ajalehti tundub, et sajanditagune suvi oli Tudulinna mail päris rahulik ning sündmustevaene. Küll aga leiame põnevat lugemist siinkandis toimunud lõikuskuu juhtumistest nii 110 kui 90 aasta tagant! 

1914. aastal oli alanud Esimene maailmasõda, mis viis mobilisatsiooniga kaasa ka hulga kohalikke talupoegi. Mahajäänud perekonnad sattusid tihti raskustesse ja nii tuli vallas arutusele, kuidas neid toetada saaks. Lisaks sellele said tudulinlased hakkama toreda algatusega posti laialikandmise osas. Lugegem täpsemalt, mida Tallinna Teataja pajatab:

Tudolinnast. Uuendus postitalituses.

Posti saime meie siiamaani kaks korda nädalas. Nüüd saame aga igapäew. Harilik post käib meil ikka kaks korda nädalas, wabatahtlikult käivad aga muudel päewadel kohaomanikud ja muud, kes posti järele igatsewad. Soowida on, et niisugune wabatahtline posti äratoomine praegusel põnewal ajal järjest edasi kestaks. Olgu niisugune korraldus ka muudele waldadele tähelepanemiseks, kus posti harwaste saadakse; ei ole ju kellegilgi suur asi mõnda päewa selle peale ohwerdada.

Tudulinnast. Wallawolikogust – otsustas teadete kogumiseks tagawarawäeliste perekondade seisukorra üle iseäralise komisjoni walida, kes ka annetusi wastu wõtab. Et aga ka paljud perekonnad täitsa ilma töötegijata jäid, siis otsustas wolikogu koosolek niisugusid perekondi tööga aidata; sel otstarbel jagati wald osakondadesse, nagu wilja koristamisega, peksmistga, talwewiljade mahategemisega jne. Kaunis hea on niisugune aitamine, kuid abitarwitajad peaksid ka wõimalikult mõedukad oma nõudmistega olema.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 188, 21 august 1914)

Kui Esimese maailmasõja kahurimüra jäi Tudulinnast õnneks kaugele, siis 1934. aasta augustikuu algas siin tõelise pauguga – võimas äikesetorm lendas üle maa ning tegi üksjagu pahandust. Seda kajastati mitmetes lehtedes. Siinkohal lugu tolleaegsest Maalehest. Nagu selgub, elas koolimaja üle tõelise ehmatuse. On tähelepanuväärne, et juba siis oli selles hoones mingisugune elektriühendus olemas!

Pikne Tudulinnas. 

Õöl vastu teisipäewa läks kella 2 paiku üle Tudulinna tohutu suur äiksetorm, tekitades mitmel pool põldudel kahju. Õnneks jäid aga suuremad kahjud tulemata, kuna piksepilv metsade kohale pööras. Pikne lõi sisse ka Tudulinna 6-klassilise algkoolihoonesse, tekitades seal mitmeid wähemaid kahjusid. See pikselöök oli üks omapärasemaid käesolewal aastal, kuna warem pole kuulda olnud, et piksenool majas kahte ossa oleks jagunenud. Pikne lõi koolimajja korstnast sisse, mille juures korsten osaliselt purunes. Saalis tungis pikselöõk elektrijuhtmeisse ning peksis seintelt krohvi maha. Edasi jooksis tulenool ust purustades wahekoridori, kus kaheks jagunes, üks osa tungis kooli kantseleisse, paisates segi suurel laual olewad õppeabinõud; teine osa Piksest möllas samal ajal koolimaja köögis, kus suure Pliida küljest kive lahti kangutas. Õnneks jäi hoone piksest süttimata.

(Maaleht (1929-1935), 1 august 1934)

Kuu lõpupoole toimus Tudulinnas spordipäev kus võeti mõõtu naabritega. Muidugi tegid võõrustajad külalistele pika puuga ära! Aga kui paljud tänased Tudulinna sportlased suudavad samasuguseid tulemusi teha, millega meie eelkäijad 90 aasta eest toime tulid?

Spordipäew Tudulinnas.

Pühapäewal, 19. aug. s. a. peeti Tudulinna spordiselts „Noorus’e” korraldusel spordipropaganda-päewa, millest wõtsid osa Tudu, Oonurme, Tudulinna ja Ranna-Pungerja ÜENÜ osak. sportlased. Kergejõustikuwõistlustes tulid esikohtadele: 100 mtr.: R. Uustalu (Tudulinn) — 13.00 kuul: P. Pruus (Tudulinn) 10.73: oda: J. Karlson (Tudulinn) 41.00; 1500 mtr.: -A. Kilwits (Tudu) — 5.30 min.: kõrgus: K. Mölder (Tudulinn) — 1.50: kaugus: R Uustalu (Tudulinn) — 5.28 m teiwas: P. Lepasaar (Oonurme) 2.90 ( koh. rek.). Naistele: 60 mtr.: A. Karlson (Tudulinn)? ;kõrgus: A. Karlson (Tudulinn) 1.20m; kaugus: A. Karlson — 4.17m; 400 m.: L. Weidenbaum (Tudu) — 1.15; kartulijooks: L. Weidenbaum. Punkte said — Tudulinn 42, Tudu 26.

(Virumaa Teataja (1925-1944), nr. 96, 22 august 1934)

Tudulinna spordiselts „äratati ellu”.

Sellest on kümmekond aastat tagasi, kui asutati Tudulinna s.-s. „Noorus”. Seltsi tegewus oli õige intensiiwne, kuid paari-aastase teotsemise järele suikus see täiesti. Käesolewal suwel algasid mitmed nooremad sporditegelased uuesti tegutsemist ja nüüd teotseb selts täiel rindes. Wõõrastaw asjaolu on ainult, et uue planeerimiskawa alusel wõeti ära endine spordiplats. mis wastas enamvähem nõuetele, kuna uue kordaseadmisel läheks waia suurt tööd, sest maa on wäga künkaline.

(Postimees (1886-1946), nr. 228, 22 august 1934)

11. augustil kogunes Tudulinna Linnamäele arvukas rahvahulk seitsmendale koguperefestivalile Tudulinna Tuled. Esmakordselt oli sündmusel ka kindel teema: “Maailmarännud”. Sellest olid kantud nii muusikalised kui sõnalised esitlused läbi suveõhtu. Kuigi ähvardavaid vihmapilvi liikus idas ja läänes ning festival algas suurejoonelise piksesaluudiga, mis kaikus üle Alutaguse laante, siis Tudulinna kohale jõudis vaid mõni üksik vihmapiisk. Rohkem oli ikka suvepäikest!

Pikemat ülevaadet koos paljude fotodega saab vaadata siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?page_id=5598

Südasuviselt kuuma heinakuu vanad lehelood avanevad seekord  110 aasta tagusest ajast. Viljandis ilmunud “Sakala” oli vist suvepalavuses natuke uniseks jäänud, et võttis alles juulikuu keskel nõuks oma lugejaid teavitada juba jaanilaupäeval Tudulinna volikogus arutusel olnud väga tähtsat küsimust: kas ja missugust uut koolimaja Oonurme külla ehitada. Vana maja oli selleks ajaks jäänud juba kitsaks ja amortiseerunud. Ometi ei läinud ehitusloa saamine kuigi kergesti. Rasked ajad olid – esimene ilmasõda kogus tuure. Nii pididki Oonurme lapsed veel üle kümne aasta vanas majas koolitunnis käima enne kui ilusa uue said. Kindlasti tasub järgneva vana lehejutu täienduseks Oonurme kooli lugu lugeda siit: https://www.oonurme.ee/kool/

Tudolinnast.

23. junil tuli Tudolinna wallawolikogu koosolekul Oonurme uue koolimaja ehituse asi arutusele. Oonurme wolimehele M. Kirsile oli Volikogu poolt kohuseks tehtud koolimaja plaani ja eelarwet 50 lapse ruumide jaoks walmistada lasta. Ta oli plaani aga 75 lapse ruumide jaoks teha lasknud. mille järele koolimaja umbes 8000 rbl. maksma läheks. Wolikogu pidas eelarwet liiga suureks ja tegi M. K i r s i l e uuesti kohuseks uut plaani eelarwega 50 laste jaoks walmistada lasta. Praegu on kooliskäijate arw 35 lapse ümber.

(Sakala (1878-1940), nr. 81, 18 juuli 1914)

Ilm näis mängivat vingerpussi põllumeestele. Ärgem unustagem, et viljasaagist sõltus tol ajal talude toimetulek igas mõttes. 

Tudulinnast.

Põud on kõige kõrgema kraadini tõusnud. Wiljad põldudel langevad nagu niidetult maha, ehk on jälle punased otsekui ära põlenud. Rukis küpseb enneaegu. Heinakasw on ka hoopis vilets, nii et mõnes kohas rohi palju üle wikati tera ei ulata. Loodus ise on otsekui põlemas, suitsu on kõik kohad täis. Kui niimoodi veel nädala päevad edasi kestab, et vihma ei tule, siis on kõigi põllumeeste lootused lõikuse kohta kadunud.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 145, 1 juuli 1914)

Mitmesugune ühistegevus kuulus 20. sajandi alguses Tudulinna kogukonna elu juurde lahutamatu osana. Asutati järjest uusi seltse, käidi aktiivselt koos, arutati, kuidas veelgi paremini edasi toimetada.   Jaanikuu lõpul on kaks siinset ühisust ühel ja samal päeval koosolekuid pidanud, millest Tallinna Teataja uue kuu hakatuseks oma lugejaid teavitab. Meenutagem, et poe avamine ja selleks sobivate ruumide leidmine käis läbi ka varasematest aruteludest, mida tasub otsida juunikuu Saja aasta taguste lugudest. Ei saadud kuidagi Pondre talu peremehega poeruumide osas kaubale… Lootusrikkalt vaadati nüüd Sahargu Kraavi talu peremehe Gustav Vaasi poole.

Tudulinnast.

28. juunil pidas Tudulinna Kaubatarwitajate-ühisus erakorralist peakoosolekut. Koosoleku juhatajaks waliti Ed. Mölder ja protokollikirjutajaks D. Mölder. Päevakorral oli teist korda kaupluse ruumide kauplemine. Möödaläinud 1. juuni koosolekul kaubeldud ruumid ütles N. Ahse üles, nüüd kaubeldi nad G. Waasi käest. Jooksvate asjade hulgas arutati mitmeid asju, mis ühisuse tegewusesse puutusid. Kauplus otsustati kõige hiljem nüüd 1. augustiks käima panna. Loodame, et nüüd asjaga niikaugele jõudnud oleme, et kaupluse avada võime.

28. juunil pidas Tudulinna Laenu-hoiu-ühisus oma erakorralist peakoosolekut. Liikmeid oli vähesel arvul kokku tulnud, 165 liikmest oli ainult 26—27 koosolekul. Koosoleku juhatajaks valiti Juhan Pikkot. Päevakorral oli haiguse pärast ametist tagasi astunud kassameistri Joh. Treilmanni asemele uue valimine. Kinnisel balloteerimisel waliti uueks kassameistriks Karla Tamm.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 145, 1 juuli 1914)

Hea Tudulinna sõber!

Kogukonnafestival TUDULINNA TULED tuleb taas! Sel aastal väga erilise teemaga – Maailmarännud

11.8.2024 Tudulinna Linnamäel

1924 aasta suvel tegelesid tudulinlased valimistega. Sedapuhku oli tarvis leida uus köster. Nimetatud ametikandja oli sel ajal tähtis tegelane kiriku koguduse elus, seda enam, et õpetajat ju koha peal ei olnud. Köstril tuli talitada laste ristimised, saata lahkunud viimsele teele, pidada pühapäevaseid jumalateenistusi jne.

Nende valimistega jõudis auväärne köstri amet tagasi oma juurte juurde. Valituks osutus Möldri talu peremees August Pikhof, kes oli esimese teadaoleva Tudulinna köstri Pitkete Kaarli järeltulija mitmete põlvkondade tagant. Ring sai täis. Ja uus köster jäigi selles ametis viimaseks; pärast tema lahkumist 1946. aastal enam uut inimest ei valitud. Ajad olid vahepeal muutunud…

Kommentaariks Postimehe nupukesele olgu lisatud, et eelmine köster Paul Mathiesen (kes on ka allpool oleval unikaalsel fotol noore mehena aastal 1899), oli järjekorras juba neljas selle ameti kandja oma suguvõsas (mitte kolmas nagu lehelugu väidab).

Tudulinna köstri walimine.

Paar aastat tagasi suri Tudulinna köster Paul Mathiesen, kes oli juba kolmas sellest perekonnast Tudulinnas köstriks. Teisel pühal waliti kirikus kinnisel hääletusel 162 häälega poolt ja 6 wastu, kohalikuks köstriks August Pikhoff, kohaomanik Tudulinna külast, kes Mathieseni surmast saadik köstri kohuseid Tudulinnas täitis. A. Pikhoff on ennemalt Tudulinnas lühikest aega kooliõpetajaks olnud. Õnnistamist toimetas lisaku kiriku õp. W Kuljus kohalikus kirikus.

(Postimees (1886-1946), nr. 168, 26 juuni 1924)

Kuivõrd 1924 aasta suvi tundus olevat eriliste sündmuste poolest Tudulinna kandis suhteliselt tagasihoidlik, siis tasub pigem sirvida veelgi varasemaid lehti. 110 aasta eest oli mureks teede halb olukord (tolleaegsete inimeste kirjapandud mälestuste kohaselt olla need tihti olnud lausa läbimatud, eriti Tudulinna-Oonurme vahel). Arutelu on jõudnud üleriigilise lehe veergudele. Siis aga algas maailmasõda ja läks veel aastakümneid enne kui maanteed siinkandis korda said…

Tudolinnast.

Sekeldused tee asjus jällegi tulemas. Weel hiljuti waatasid Oonurme kogukonna elanikud rõemustawalt teede asjus tulewikku, sest teedekomisjoni poolt saadetud teede ülewaataja Kaukse mõisaomanik lubas sel korral, kui Oonurme ning Tudolinna ühendatud vallad, tarwilise jao liiwa teele soetawad ning muretsewad, kraawide kaewamiseks 19.099 rbl. abi anda. Nimetatud teedekomisjoni soowiawaldus leidis esiteks nii Tudolinna kui ka Oonurme kogukonna rahwa poolt rahulolemist. Nüüd aga tahta Tudolinna kogukonna elanikud kohtulikult selle üle kaebtust tõsta, et nimetatud teed neil tarwiski ei olla.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 128, 10 juuni 1914)

Juba 1914 aastal oli Tudulinnas mitmeid seltse ja ühinguid. Järgnev lugu on “Kaubatarvitajate Ühisuse” kokkusaamisest poeruumide küsimuses. Ehk on paslik ära märkida, et sel ajal polnmud praegust poemaja veel olemaski; artiklis käib jutt Pondre talust, kus läbi aegade ikka poodi peetud on. Maja tänini alles.

Tudolinnast

27. juunil pidas Tudolinna Kaubatarvitajade-ühisus oma erakorralist peakoosolekut. Päevakorras olid: kaupluse koha üürimine ja ärijuhi kauplemine. Kaupluse kohaks sai kohalise kaupmehe N. Ahse maja, kes oma kaupluse seisma jättis, ruumisid ühisusele andes. Ärijuhiks kaubeldi kohalik elanik Rinaldo Waas. Asutajate liikmete koosolekul, mis 27. aprillil ära peeti, valiti eestseisusesse, esimeheks A. Waas, abiks H. Surrewäli, kassahoidjaks D. Pruus, ilma iseäralise ametita eestseisuseliikmeteks A, Pikhoff ja A. Treimann, kirja-toimetajaks D. Mölder, eestseisuse liikmete kandidatideks W. Waas ja R. Ahse. Rewisjoni-komisjoni valiti K. Maasik, Ed. Mölder ja A. Roosenek. Ühisus avab oma äritegevust, kui mingisugusid takistusi ei juhtu, 1. juulil.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 135, 18 juuni 1914)

Lehekuul täpselt sajandi eest toimetasid tublid Tudulinna mehed jätkuvalt kevadhooaja traditsioonilise tegevusega, mis oli kandunud põlvest põlve esiisadelt kuni 20 sajandini välja. Tänapäeval kahjuks me enam palgiparvetajaid jõgedel ei kohta. Seda põnevam on lugeda vana ajalehe lugu:

Palgiparwetamine Tudulinna jõgedel

on tänawu kewadel õige laialdaseks kujunenud, kuna talwe jooksul neid suured wirnad jõekallastele wälja weeti, mille müümisega talumehed rahapuudusest üle katsusid saada. Palkide allalaskmisel Peipsi äärde teeb praegune suur wesi, mis soojade ilmadega alatasa tõuseb, rohkesti tüli, kuna mõnes kohas need kaugele, kallastest eemale, mööda heinamaid laiali kantud saawad, mis pärastpoole hulk tööd juure lisab, kui wesi alaneb ja neid jõkke tagasi juhtida tuleb. Teisest küljest on järwe wesi niiwõrd suureks paisunud, et jõesuus mitme wersta pikkuselt wee jooksu enam märgata pole, kuna siin wesi järweft wastab ja palgid edasi liikuda ei taha. Igal kewadel on palkide ja puude parwetamine paljudele heaks juhuseks kewadiste tööde waheajal suweks taskuraha teenida, teistele aga pakub see hiljem weel kestwat teenistust Ranna-Pungerja jõesuus, kus nende wäljawõtmine ja lotjadesse laadimine algab. Tänawu on jõetöömeeste päevapalgad wõrdlemisi odawad, 159—200 marka, sest tööotsijaid on kaunis palju.

(Kaja, nr. 126, 13 mai 1924 tr. 1)

Kevadine aeg on alati olnud innustuseks mitmesuguste pidude ja meelelahutuste korraldamiseks. Nii ka saja aasta eest mais. Ja seda mitte ainult koha peal Tudulinnas! Nagu järgevatest peokutsetest võib teada saame, nautisid siinsed naislauljad suurt menu, sest neid oli palutud lausa Tartusse rahvapidusse esinema! Ja veel millises muljetavaldavas seltskonnas nad seda teha said – ikka koos potilöömise, tulevärgi, eeslisõidu ja teiste iseäraliste asjadega!

Küllap seda pidu mäletati veel kaua takkajärgi…

Suur Rahwapidu!

Tulge kõik rahwapidule Taewaminemise pühal, tulewal neljapäewal. Saksa Käsitööliste Seltsi aeda (sissekäik Tiigi tän. 58 sa Aia tän.) Seal wõib nautida palju igasugust lõbu, nagu: eesli ja poni ratsasõit, weesport tiigil lootsikutega, asjade ja lillede loteriid, mitmesugused wabaõhu teatri etendused, Tudolinna naiskwartett, kiiged, muuseum, iseäraliste asjade kabinetid, önneõngitsemine, potilöömine, õnnetünnid, rõngawiskamine, püssilaskmine, kohwik, einelaud jne. Algus kell 2. sisseminek 30 mk., lastele 15 mk.

(Postimees (1886-1946), nr. 142, 27 mai 1924)

Esimene suurem pidupäew tänawu kewadel Tartus on täna: tuletõrjujate rahwapidu Saksa käsitööliste seltsi aias. Tiigi tnä. Lõbustustest ei tule puudu, teatri etendused, mustlaste tantsud, duetid jne. Setud Mülwast ja naiskwartett Tudolinnast jõudsid juba eile kohale. Püssilaskmised, potilöömised, eeslisõidud, kiigud, tulewärk ja kõik niisugused naljad enesestmõistetawad. Tantsuks mängiwad 3 orkestrit. Piduks ilmub isegi tuletõrje eriajaleht „Rahwapiduline.” Kuuldawasti jõudwat täna Tartu pärale ka Tartu tuliuus weeauto, mis piduplatsile üles seatakse ja mida wõimalust mööda demonstreeritakse. Kõike seda nalja ja tõtt ei saa muidu näha, kui peab ise waatama minema. Algus kell 2 p. l.

(Postimees (1886-1946), nr. 144, 29 mai 1924)