Vana kiriku uudised

Südasuviselt kuuma heinakuu vanad lehelood avanevad seekord  110 aasta tagusest ajast. Viljandis ilmunud “Sakala” oli vist suvepalavuses natuke uniseks jäänud, et võttis alles juulikuu keskel nõuks oma lugejaid teavitada juba jaanilaupäeval Tudulinna volikogus arutusel olnud väga tähtsat küsimust: kas ja missugust uut koolimaja Oonurme külla ehitada. Vana maja oli selleks ajaks jäänud juba kitsaks ja amortiseerunud. Ometi ei läinud ehitusloa saamine kuigi kergesti. Rasked ajad olid – esimene ilmasõda kogus tuure. Nii pididki Oonurme lapsed veel üle kümne aasta vanas majas koolitunnis käima enne kui ilusa uue said. Kindlasti tasub järgneva vana lehejutu täienduseks Oonurme kooli lugu lugeda siit: https://www.oonurme.ee/kool/

Tudolinnast.

23. junil tuli Tudolinna wallawolikogu koosolekul Oonurme uue koolimaja ehituse asi arutusele. Oonurme wolimehele M. Kirsile oli Volikogu poolt kohuseks tehtud koolimaja plaani ja eelarwet 50 lapse ruumide jaoks walmistada lasta. Ta oli plaani aga 75 lapse ruumide jaoks teha lasknud. mille järele koolimaja umbes 8000 rbl. maksma läheks. Wolikogu pidas eelarwet liiga suureks ja tegi M. K i r s i l e uuesti kohuseks uut plaani eelarwega 50 laste jaoks walmistada lasta. Praegu on kooliskäijate arw 35 lapse ümber.

(Sakala (1878-1940), nr. 81, 18 juuli 1914)

Ilm näis mängivat vingerpussi põllumeestele. Ärgem unustagem, et viljasaagist sõltus tol ajal talude toimetulek igas mõttes. 

Tudulinnast.

Põud on kõige kõrgema kraadini tõusnud. Wiljad põldudel langevad nagu niidetult maha, ehk on jälle punased otsekui ära põlenud. Rukis küpseb enneaegu. Heinakasw on ka hoopis vilets, nii et mõnes kohas rohi palju üle wikati tera ei ulata. Loodus ise on otsekui põlemas, suitsu on kõik kohad täis. Kui niimoodi veel nädala päevad edasi kestab, et vihma ei tule, siis on kõigi põllumeeste lootused lõikuse kohta kadunud.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 145, 1 juuli 1914)

Mitmesugune ühistegevus kuulus 20. sajandi alguses Tudulinna kogukonna elu juurde lahutamatu osana. Asutati järjest uusi seltse, käidi aktiivselt koos, arutati, kuidas veelgi paremini edasi toimetada.   Jaanikuu lõpul on kaks siinset ühisust ühel ja samal päeval koosolekuid pidanud, millest Tallinna Teataja uue kuu hakatuseks oma lugejaid teavitab. Meenutagem, et poe avamine ja selleks sobivate ruumide leidmine käis läbi ka varasematest aruteludest, mida tasub otsida juunikuu Saja aasta taguste lugudest. Ei saadud kuidagi Pondre talu peremehega poeruumide osas kaubale… Lootusrikkalt vaadati nüüd Sahargu Kraavi talu peremehe Gustav Vaasi poole.

Tudulinnast.

28. juunil pidas Tudulinna Kaubatarwitajate-ühisus erakorralist peakoosolekut. Koosoleku juhatajaks waliti Ed. Mölder ja protokollikirjutajaks D. Mölder. Päevakorral oli teist korda kaupluse ruumide kauplemine. Möödaläinud 1. juuni koosolekul kaubeldud ruumid ütles N. Ahse üles, nüüd kaubeldi nad G. Waasi käest. Jooksvate asjade hulgas arutati mitmeid asju, mis ühisuse tegewusesse puutusid. Kauplus otsustati kõige hiljem nüüd 1. augustiks käima panna. Loodame, et nüüd asjaga niikaugele jõudnud oleme, et kaupluse avada võime.

28. juunil pidas Tudulinna Laenu-hoiu-ühisus oma erakorralist peakoosolekut. Liikmeid oli vähesel arvul kokku tulnud, 165 liikmest oli ainult 26—27 koosolekul. Koosoleku juhatajaks valiti Juhan Pikkot. Päevakorral oli haiguse pärast ametist tagasi astunud kassameistri Joh. Treilmanni asemele uue valimine. Kinnisel balloteerimisel waliti uueks kassameistriks Karla Tamm.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 145, 1 juuli 1914)

Hea Tudulinna sõber!

Kogukonnafestival TUDULINNA TULED tuleb taas! Sel aastal väga erilise teemaga – Maailmarännud

11.8.2024 Tudulinna Linnamäel

1924 aasta suvel tegelesid tudulinlased valimistega. Sedapuhku oli tarvis leida uus köster. Nimetatud ametikandja oli sel ajal tähtis tegelane kiriku koguduse elus, seda enam, et õpetajat ju koha peal ei olnud. Köstril tuli talitada laste ristimised, saata lahkunud viimsele teele, pidada pühapäevaseid jumalateenistusi jne.

Nende valimistega jõudis auväärne köstri amet tagasi oma juurte juurde. Valituks osutus Möldri talu peremees August Pikhof, kes oli esimese teadaoleva Tudulinna köstri Pitkete Kaarli järeltulija mitmete põlvkondade tagant. Ring sai täis. Ja uus köster jäigi selles ametis viimaseks; pärast tema lahkumist 1946. aastal enam uut inimest ei valitud. Ajad olid vahepeal muutunud…

Kommentaariks Postimehe nupukesele olgu lisatud, et eelmine köster Paul Mathiesen (kes on ka allpool oleval unikaalsel fotol noore mehena aastal 1899), oli järjekorras juba neljas selle ameti kandja oma suguvõsas (mitte kolmas nagu lehelugu väidab).

Tudulinna köstri walimine.

Paar aastat tagasi suri Tudulinna köster Paul Mathiesen, kes oli juba kolmas sellest perekonnast Tudulinnas köstriks. Teisel pühal waliti kirikus kinnisel hääletusel 162 häälega poolt ja 6 wastu, kohalikuks köstriks August Pikhoff, kohaomanik Tudulinna külast, kes Mathieseni surmast saadik köstri kohuseid Tudulinnas täitis. A. Pikhoff on ennemalt Tudulinnas lühikest aega kooliõpetajaks olnud. Õnnistamist toimetas lisaku kiriku õp. W Kuljus kohalikus kirikus.

(Postimees (1886-1946), nr. 168, 26 juuni 1924)

Kuivõrd 1924 aasta suvi tundus olevat eriliste sündmuste poolest Tudulinna kandis suhteliselt tagasihoidlik, siis tasub pigem sirvida veelgi varasemaid lehti. 110 aasta eest oli mureks teede halb olukord (tolleaegsete inimeste kirjapandud mälestuste kohaselt olla need tihti olnud lausa läbimatud, eriti Tudulinna-Oonurme vahel). Arutelu on jõudnud üleriigilise lehe veergudele. Siis aga algas maailmasõda ja läks veel aastakümneid enne kui maanteed siinkandis korda said…

Tudolinnast.

Sekeldused tee asjus jällegi tulemas. Weel hiljuti waatasid Oonurme kogukonna elanikud rõemustawalt teede asjus tulewikku, sest teedekomisjoni poolt saadetud teede ülewaataja Kaukse mõisaomanik lubas sel korral, kui Oonurme ning Tudolinna ühendatud vallad, tarwilise jao liiwa teele soetawad ning muretsewad, kraawide kaewamiseks 19.099 rbl. abi anda. Nimetatud teedekomisjoni soowiawaldus leidis esiteks nii Tudolinna kui ka Oonurme kogukonna rahwa poolt rahulolemist. Nüüd aga tahta Tudolinna kogukonna elanikud kohtulikult selle üle kaebtust tõsta, et nimetatud teed neil tarwiski ei olla.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 128, 10 juuni 1914)

Juba 1914 aastal oli Tudulinnas mitmeid seltse ja ühinguid. Järgnev lugu on “Kaubatarvitajate Ühisuse” kokkusaamisest poeruumide küsimuses. Ehk on paslik ära märkida, et sel ajal polnmud praegust poemaja veel olemaski; artiklis käib jutt Pondre talust, kus läbi aegade ikka poodi peetud on. Maja tänini alles.

Tudolinnast

27. juunil pidas Tudolinna Kaubatarvitajade-ühisus oma erakorralist peakoosolekut. Päevakorras olid: kaupluse koha üürimine ja ärijuhi kauplemine. Kaupluse kohaks sai kohalise kaupmehe N. Ahse maja, kes oma kaupluse seisma jättis, ruumisid ühisusele andes. Ärijuhiks kaubeldi kohalik elanik Rinaldo Waas. Asutajate liikmete koosolekul, mis 27. aprillil ära peeti, valiti eestseisusesse, esimeheks A. Waas, abiks H. Surrewäli, kassahoidjaks D. Pruus, ilma iseäralise ametita eestseisuseliikmeteks A, Pikhoff ja A. Treimann, kirja-toimetajaks D. Mölder, eestseisuse liikmete kandidatideks W. Waas ja R. Ahse. Rewisjoni-komisjoni valiti K. Maasik, Ed. Mölder ja A. Roosenek. Ühisus avab oma äritegevust, kui mingisugusid takistusi ei juhtu, 1. juulil.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 135, 18 juuni 1914)

Lehekuul täpselt sajandi eest toimetasid tublid Tudulinna mehed jätkuvalt kevadhooaja traditsioonilise tegevusega, mis oli kandunud põlvest põlve esiisadelt kuni 20 sajandini välja. Tänapäeval kahjuks me enam palgiparvetajaid jõgedel ei kohta. Seda põnevam on lugeda vana ajalehe lugu:

Palgiparwetamine Tudulinna jõgedel

on tänawu kewadel õige laialdaseks kujunenud, kuna talwe jooksul neid suured wirnad jõekallastele wälja weeti, mille müümisega talumehed rahapuudusest üle katsusid saada. Palkide allalaskmisel Peipsi äärde teeb praegune suur wesi, mis soojade ilmadega alatasa tõuseb, rohkesti tüli, kuna mõnes kohas need kaugele, kallastest eemale, mööda heinamaid laiali kantud saawad, mis pärastpoole hulk tööd juure lisab, kui wesi alaneb ja neid jõkke tagasi juhtida tuleb. Teisest küljest on järwe wesi niiwõrd suureks paisunud, et jõesuus mitme wersta pikkuselt wee jooksu enam märgata pole, kuna siin wesi järweft wastab ja palgid edasi liikuda ei taha. Igal kewadel on palkide ja puude parwetamine paljudele heaks juhuseks kewadiste tööde waheajal suweks taskuraha teenida, teistele aga pakub see hiljem weel kestwat teenistust Ranna-Pungerja jõesuus, kus nende wäljawõtmine ja lotjadesse laadimine algab. Tänawu on jõetöömeeste päevapalgad wõrdlemisi odawad, 159—200 marka, sest tööotsijaid on kaunis palju.

(Kaja, nr. 126, 13 mai 1924 tr. 1)

Kevadine aeg on alati olnud innustuseks mitmesuguste pidude ja meelelahutuste korraldamiseks. Nii ka saja aasta eest mais. Ja seda mitte ainult koha peal Tudulinnas! Nagu järgevatest peokutsetest võib teada saame, nautisid siinsed naislauljad suurt menu, sest neid oli palutud lausa Tartusse rahvapidusse esinema! Ja veel millises muljetavaldavas seltskonnas nad seda teha said – ikka koos potilöömise, tulevärgi, eeslisõidu ja teiste iseäraliste asjadega!

Küllap seda pidu mäletati veel kaua takkajärgi…

Suur Rahwapidu!

Tulge kõik rahwapidule Taewaminemise pühal, tulewal neljapäewal. Saksa Käsitööliste Seltsi aeda (sissekäik Tiigi tän. 58 sa Aia tän.) Seal wõib nautida palju igasugust lõbu, nagu: eesli ja poni ratsasõit, weesport tiigil lootsikutega, asjade ja lillede loteriid, mitmesugused wabaõhu teatri etendused, Tudolinna naiskwartett, kiiged, muuseum, iseäraliste asjade kabinetid, önneõngitsemine, potilöömine, õnnetünnid, rõngawiskamine, püssilaskmine, kohwik, einelaud jne. Algus kell 2. sisseminek 30 mk., lastele 15 mk.

(Postimees (1886-1946), nr. 142, 27 mai 1924)

Esimene suurem pidupäew tänawu kewadel Tartus on täna: tuletõrjujate rahwapidu Saksa käsitööliste seltsi aias. Tiigi tnä. Lõbustustest ei tule puudu, teatri etendused, mustlaste tantsud, duetid jne. Setud Mülwast ja naiskwartett Tudolinnast jõudsid juba eile kohale. Püssilaskmised, potilöömised, eeslisõidud, kiigud, tulewärk ja kõik niisugused naljad enesestmõistetawad. Tantsuks mängiwad 3 orkestrit. Piduks ilmub isegi tuletõrje eriajaleht „Rahwapiduline.” Kuuldawasti jõudwat täna Tartu pärale ka Tartu tuliuus weeauto, mis piduplatsile üles seatakse ja mida wõimalust mööda demonstreeritakse. Kõike seda nalja ja tõtt ei saa muidu näha, kui peab ise waatama minema. Algus kell 2 p. l.

(Postimees (1886-1946), nr. 144, 29 mai 1924)

Jürikuu ajaloojutud viivad meid seekord lausa 110 aasta tagusesse aega, mil populaarsust kogus hilisema riigivanema ja presidendi Konstantin Pätsi toimetamisel 1910-1922 ilmunud ajaleht “Tallinna Teataja” . Oh imet – Tudulinna on leidnud tee ka selle seitungi veergudele väga erinevatel põhjustel! Kui neid lugeda, eks ole mõni teema vägagi päevakorral tänapäevalgi: näiteks arstiabi kättesaadavus maapiirkondades. Ajani, mil Tudulinna saabus legendaarse kuulsuse saavutanud dr Jaan Kerge, jäi siis veel hulk aastaid.

Teine nupuke ehk ei tõmbaksi endale tähelepanu, aga jäi ometi silma. Jutt käib Pikati küla talukohtadest-naabritest, millest teisena nimetatu oli tõepoolest Renneli suguvõsa käes. Kuid tänini alles olevat Vahekoplit teatakse hoopis Maasikute põlistaluna. Ometi leiame ühest vanast talude inventariseerimisprotokollist märkuse, et “Vahekopli maad eraldatud ja Vahesaare külge liidetud”. Ju siis ikka tõsi taga oli.

Kolmas lugu võib tänasele lugejale tunduda hoopiski veidrana ajal, mil igal pool räägitakse eestikeelsele kooliõppele täies mahus üleminekust. 110 aasta eest paraku ei tohtinud Tudulinna põllumehed maakeeles oma kirjugi kirjutada!

Olid ajad…

Arstiabi korraldamisest Tudulinnas

Tudulinnast.  Arstiabi korraldamisest. Tudulinna ja Oonurme ühendatud waldade elanikkudel oli tänini arstiabi kättesaamine kaunis raske, sest et lähem arst 30 wersta taga, Mustwee alewis elas. Nüüd hiljuti otsustas Tudulinna wallawolikogu selleks kaasa mõjuda, et lisaku kiriku juurde arst ametisse pandaks, kes wähemalt 2 korda kuus Tudulinna sõidaks haigeid wastu wõtma. Tohtri ülespidamise toetuseks määras wolikogu omalt poolt 100 rubla. Tudulinna apteker Piltin lubas ka iga aasta 25 rbl. tohtri sõidukuludeks maksta, kui aga haigete wastuwõtmine wähemalt kaks korda kuus Tudulinna alewikus sisse seatakse.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 76, 3 aprill 1914)

Talud said aresti alt vabaks

Asi ära lõpetatud. Kaupmehe Theodor Juliuse p Renneli maksujõuetuks tunnistamise asi on Tallinna ringkonnakohtu poolt ära lõpetatud ja tema päralt olewad Tudulinna talukohad „Wahe-Kopli” ja „Wahe-Saare” aresti alt wabastatud.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 86, 18 aprill 1914)

Eesti keeles ei tohi kirjutada!

Eesti keel ei tohi põllumeesteseltsi kirjavahetuse keeleks olla. Tudolinna Põllumeesteselts andis hiljuti Eestimaa siseasjade ametkonda palve, et põhjuskiri selles mõttes muudetud saaks, et kirjavahetust Eesti keeles võiks pidada. Nüüd on nimetatud ametkonnalt seltsile vastatud, et Eesti keelt kirjavahetuse keeleks lubada ei või.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 92, 25 aprill 1914)

1924 aasta märtsikuu alguses leidis Tudulinnas aset tähtis sündmus, mis leidis äramärkimist mitmeski suures ajalehes: Laulu ja Mängu Selts tähistas pidulikult oma seltsimaja 25. sünnipäeva. Toome siin kaks ülevaadet pidulikust õhtust, kus muu hulgas tublisid seltsitegelasi palju kordi “elada lasti”! Ajalehed ei olnud sugugi kitsid seltsi tegevuse kiitmisega ja kahtlemata oli neil õigus.

Kolmas lugu viib lugejad hoopis laantesügavustesse. Saja aasta eest oli Hunt Kriimsilm siinkandis nii haruldane külaline, et leidis kohe tee leheveergudele niipea kui julges oma näga külarahvale näidata!

Head lugemist!

Seltsi juubelipidu Tudulinnas.

Kohalik laulu- ja mängu selts korraldas pühapäewal, 2. märtsil, oma ruumides Perekonnaõhtu, kuhu olid palutud kõik seltsi liikmed, et mälestada seltsi 25-aastast oma ruumides tegutsemist. Ette kanti A. Kitzberg’i „Pila Peetri testament”, millega ka 25-aasta eest selts omad ruumid awas. Enne ilmasõda ehitati endisele hoonele weel uus awar saal juure, nii et praegu seltsil ajakohane maja on. Peale ettekandeid oli ühine teelaud korraldatud, kus teiste kohalikkude seltside esitajad jubilaarile õnne soowisid ning üksikuid seltsitegelasi palju kordasid elada lasti. Kooswiibimine lõppes hilja öösel.

(Kaja, nr. 67, 9 märts 1924 tr. 1)

Tudulinna laulu- ja mänguseltsi juubel.

2. märtsil korraldas Tudulinna laulu ja mänguselts oma liikmetele kutsutud külalistele perekonna-õhtu seltsi 25-aastase omas majas tegutsemise mälestamiseks. Nimelt sai mööda 25 aastat sellest, kui selts oma katuse all esimese pidu korraldas, s.o. 1899. a. Juubelipidule oli kokku tulnud noori ja wanu, ligidalt ja kaugelt, ümmarguselt poolteise saja inimese wõrra. Seltsi uues saalis, mis juba enne ilmasõda endisele ehitusele juure ehitati, oli pidusöögiks laud kaetud. Awaras saalis jätkus sellegi poolest weel küllaltki ruumi ettekannete kuulamiseks, millega pidu algas. Awamiskõne pidas seltsi praegune energiline näitejuht E. Lugenberg, toonitades seda suurt tööd ja waewa, mis seltsil oma tegewuse kestel osaks on saanud.

Tudulinn on kaugem metsanurga kolk, ometi wöib siin rohkesti seltskondlikku ettewötlikust leida. Tudulinna laulu ja mänguseltsi maja on üks suurematest ehitustest ümbruskonnas. Selts on kaswanud ja kosunud aastatega tugewamaks organisatsiooniks koha peal, mille ümber on koondunud walla ärksam ollus. Suur on seltsi kaswatuse mõju ümbruskonna, eriti just noorsoo peale olnud, kuna tihtigi paar-kolm korda nädalas koos on käidud lauluharjutustel ning mänguproowidel. Ettekannetele järgnes ühine teelaud, kus seltsi ning üksikuid seltsitegelasi mitmele korrale elada lasti ning teiste kohalikkude seltside esitajate poolt jubilaarile õnne soowiti. Olgu tähendatud, et seltsi praegune esimees R. Karlson ka 25 aastat tagasi juhatuse esimees mis tõenduseks, kuiwörd üksikud isikud seltsi eluga seotud on olnud.

(Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1924)

Hundid Wirumaa metsades.

Warematel aegadel olid kriimsilmad meie metsades suurte karjadena hulkumas, tungides isegi taluõuedesse saaki otsima. Kõige enam oli neid pesitsemas Wirumaa idapoolses osas, kus suured metsad ja sood neile head pesapaika võimaldasid. Wiimastel aastatel on hunt ka siin haruldaseks loomaks saanud. Hiljuti oli üks hunt Tudulinna ja Lohusuu vahelises metsades ümber jooksnud, kus ta Lohusuu juures ühe koera ära kiskus ja pärast jällegi metsa kadus. Wõib arvata, et see Wenemaalt üle Peipsi siia tuli, sest aastaid tagasi sammus neid karjadena seda teed, kuid nähtavasti on nüüd piir neilegi sulutud.

(Kaja, nr. 75, 18 märts 1924 tr. 1)

1924 aasta küünlakuul pidasid oma aastakoosolekuid mitmed Tudulinnas tegutsevad seltsid, keda neil aegadel oli hulganisti. Mõned neist kokkusaamistest jõudsid ka ajakirjandusse. Olgu siin näitena toodud põllumeeste ja raamatusõprade kokkusaamiste ülevaated tolleaegses originaalses kirjaviisis.

Selgituseks tasub kindlasti läbi lugeda ka neile järgnev kolmas lugu, mis pärineb juba varasemast ajast, kuid aitab hästi selgitada, mida on seltsilugudes mõeldud “rahvamaja” all. Tegu ei olnud sugugi Laulu- ja Mängu Seltsi poolt ehitatud seltsimajaga, mis asus praeguse nn Mälestuste Pargi kohal, vaid tänini meile hästi teada-tuntud poehoonega. Sel sajandat juubelit tähistaval hoonel oli algselt hoopiski laiem ülesanne – olla ühiseks koduks arvukatele Tudulinna seltsidele ja ühingutele.

On tore, et see väärika ajalooga hoone on meie päevini püsinud ja on oluline ka 21. sajandi tudulinlaste argielus.

Pildil “Tudulinna Rahvamaja” oma algusaastatel. Iisaku Kihelkonnamuuseumi kogu

Tudulinna Põllumeeste Selts

pidas 17. weebr. oma aastapeakoosolekut, millest paarkümmend liiget osa wõtsid. Läinud aasta oli seltsil üks kulukamatest, kuna rahvamaja ehitamine, mille 4 kohalikku seltsi läinud kewadel ette wõtsid, suuri kulusid on nõudnud, nii et 1923. a. aruanne 16.000 marka puudujääki näitas. Weel muretses selts möödunud suvel oma põllutööriistade üürijaama juure seemnewilja puhastamise masina „Triumph’i”, kuna halwa wiljasaagi tõttu selle tarwitamisetasu kuigi palju sisse ei toonud. 1924. eelarve seati 31200 marga suuruses kokku, kusjuures juhatusele wolitus anti 26.000 märka laen teha, kui rahwamaja lõpulik walmistamine seda peaks nõudma. Uude juhatusesse waliti: R. Waas esimeheks, P. Amer, M. Bluum, R. Glasmann ja E. Lugenberg. Rewisjoni komisjoni: K. Ruuben, D. Timotheus ja J. Lipasaar. – Liikmemaks käesolewal aastal kõrgendati endise 25 marga pealt 35 m. Põllutööriistade üürijaamast wäljaantatvate riistade päewase tasu määras koosolek liigetele 25 marka, wõõrastele 50 marka. Seemnewilja sorteerija tasu maksaksid liikmed üürijaamas 2 mrk. puuda pealt ehk koju wiies 50 mrk. päewas, kuna wõõrastel see poole kallim oleks.

Eesti Ardenni tõugu sugutäku paigutamise küsimus Tudulinna tekitas elawaid mõtteawaldusi, otsustati aga eitawalt, kuna täku ülewalpidajat ei leitud, sest wiljast on kõigil nappus käes.

(Kaja, nr. 52, 23 veebruar 1924 tr. 1)

Tudulinna Rahwaraamatukogu Selts

pidas 3. weebruaril kohaliku algkooli ruumides oma aastapeakoosolekut, millest ligi 40 liiget osa wõttis. 1923. a. aruande järele on seltsil olnud sissetulekuid 39.537 mrk., wäljaminekuid 39.512 marka. Suur osa raha saadi pidudest ja näitemüügist. Seltsil oli 1923. a. 132 liiget. Raamatuid, mida rohkem üks lugeja on lugenud  on kogus 518 köidet. 1924. a. eelarwe seati 10.200 marga suuruses tasakaalu, kuid tohib arwata, et kulud tublisti kõrgemale tõusta wõivad. Ajakirjadest otsustati käesolewal aastal tellida «Eesti kirjandus”, „Kodu”, «Põllumees” ja «Aed”. Et praegune ruum lugemislaua awamist ei wõimalda, tuleb oodata kuni selts rahwamajas omale selleks kohased ruumid jõuab korda seada. Koosolek awaldas soowi, et juhatus ligemal ajal rahwaülikooli seltsi poole pööraks loengute korraldamiseks kohaliku raamatukogu juures, kuna raamatukogu kinnitamine senikauaks edasi lükati, kuni seltsil omad uued ruumid walmis.

Uude juhatusesse waliti esimeheks Alfr. Pikhof, abiks A. Treilmann, kirjatoimetajaks P. Amer, abiks Adolf Pikhof, kassahoidjaks A. Suurwäli, abiks A. Ahse. Raamatukogu-hoidjaks waliti pr. H. Pikhof tagasi, samuti jäi näitejuhiks T. Matsu edasi.

(Kaja, nr. 37, 8 veebruar 1924 tr. 1)

Tudulinna kerkib rahwamaja.

Tudulinna walda wõib üheks kaugemaks Wirumaa metsanurga-wallaks pidada, kuna tema asukoht sügawal suurte Alutaguse soode ja rabade hõlmas on- Kuid waatamata selle suure kauguse peale liikumiskeskpunktidest, ei saa siiski öelda, nagu oleks Tudulinn üks mahajäänud nurkadest. Waimlist elu waadates ei saa siinset rohket seltside arwu allakriipsutamata jätta- Puudub weel noorte ühing, mille asutamine praegu kohalikkude noorte juures päewakorral, ja siis on tudulinlased seltside arwu juba 10 peale tõstnud. Wanem seltsidest on muusika- ja lauluselts, mis on ka kujunenud jõukamaks ja elujõulisemaks teiste nooremate hulgas. Seltsil on omal ajakohane maja, mis ka wõõrastelegi tudulinlaste ühismeele wäljendajaks wõib olla ja tunnistust anda, et ka metsanurgas asuwal rahwal küllalt seltskondlikku ettewõtlikkust leidub, ega piirdu nende tegewus üksnes harilikkude tööde ja toimitsemistega, mis omased ehk mõttele teisele metsakolkale. Et aga teised seltsid alles peawarjuta on, tekkis nende keskel mõte, et hakata ühtselt seda omale soetama.. Selles mõttes moodustasid 4 suuremat seltsi, nimelt: põllumeeste selts, tarwitajate ühisus, laenuhoiuühisus ja rahwaraamatukoguselts omawahel n. n. ehituskomisjoni, kes ühise maja tööle asus. Selleks otstarbeks osteti walttsusett pooleliolew end. mõisa härrastemaja ära, mis ühes toredamas paigas mõisa rohtaiast läbiminewa jõe kaldal asub. Õnnetuseks aga müüdi maja üksnes selle tingimusega,. et see sealsest asupaigast ära weetaks. Kuigi see suuri kulusid endaga kaasa toob, pidi sellega Ieppima ja mujal tarwilist maa-ala otsima, kuhu ühismaja ehitada. Siin tuli wallanõukogu wastu ja lubas mahapõlenud magasiaida platsi Tudulinna külawahelise tee ääres seltsidele, et sinna rahwamaja ehitamist wõimaldada. Nüüd ollakse asjaga juba nii kaugel, et pühapäewal, 22. juulil uuele ehitusele nurgakiwi pandi ja praegu seinad päew-päewalt kõrgemale kerkiwad, kuna endine kawatsetaw härrastemaja jõe kaldalt kaob. Nurgakiwi panemisel kõnelesid kohalikud põllumehed J. Lugenberg ja R. Waas uuest ehitatawast rahwamajast, kui Tudulinna seltside kodust, pöörates seltskonna poole toetamise palwega, sest kulud ei ole sarnase ettewõtte juures sugugi wäikesed. Kiriklikult pühitses nurgakiwi panemist Awinurme kirikuõpetaja, kes surnuaiapüha tõttu selleks päewäks siia oli sõitnud.

(Kaja, nr. 197, 29 juuli 1923 tr. 1)

Vanad ajalehed pakuvad sageli toredat lugemist kaugete aegade tagant. Mõnikord on hea tõmmata ka paralleele kaasajaga ja mõelda, kuidas vahepeal asjad arenenud on.

Rändame ajas tagasi täpselt sajandi ja vaatame, mis teema leidis Tudulinna eluolust tee ajakirjandusse:

“Kaja, nr. 15, 17. jaanuar 1924” 

Tudulinna seltside pidud.

Omal ajul, mil Tudulinnas pidusid üksnes kohalik muusika ja lauluselts korraldas, oli pidudel ikka rahwast murruna, kuna neid siis wõrdlemisi harwa toime pandi! Nüüd, mil wiimaste aastate jooksul pealda pooltosinat seltsisid juure on tulnud, on ka pidud sagedamaks läinud, sest igale seltsile on pidud ikka suuremaks tuluallikaks. Ühes sellega jääwad aga pidud ikka hõredamaks, ega too sagedasti korraldajatele kuigi palju kaukasse. Rohkem õnnestuwad ikkagi muusikaseltsi pidud, kuna seltsil omal selleks ajakohane maja, mida ta ka teistele seltsidele teatud ajal tarwitada annab. Nii tõi jõulune pidu seltsile jällegi ligi paarkümmend tuhat, kuna mõni teine selts tihti 4—5 tuhandega on pidanud leppima. Rohket osawõtmist muusikaseltsi pidudest tingiwad omaltpoolt kohasemad ja kergemad ettekanded, mis rahwast rohkem kokku toob, kui mõni uus raskesisuline näidend, mis maal harwa õnnestub, mida siiski sagedasti mõnelpool publikumile pakkuda katsutakse.