Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.

(Marie Under)

Eesti Raamatu Aasta tähistamisel liigume järgmise Tudulinna-teemalise kogumiku juurde, mis just märtsikuul omab erilist tähendust. Tähistame ju 25 märtsil sünget aastapäeva – 1949. aastal algas siis paljude eestimaalaste tee külmale maale. Tee, kust suur hulk kunagi tagasi ei tulnud…

Tudulinnast Sahargu külast pärit kooliõpetaja ja koduloo uurija Linda Haamer võttis kohe kui see võimalikuks osutus ette suure töö – kogus kokku andmed Tudulinna kandist mitmesuguste repressioonioonide ohvriks langenute ja samal ajal kodust põgenenud külaelanike lood ning sidus need kokku samade kaante vahele.

“Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953” on tõsine koguteos, mida põhjust ikka ja jälle avada, lugeda, meenutada…  Mõelda ja mälestada neid, kes siit viidi.

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Linda Haamer. Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953

1925 aasta märtsikuul toimus Tudulinnas terve hulk tähtsaid koosolekuid. Oma aastakokkuvõtteid tegid ja tulusid-kulusid lõid usinalt kokku nii Põllumeeste Selts kui ka Laenu- ja Hoiuühisus. Mõlemal olid omad mured, kuidas edukalt end ära majandada. Aga kuna oleme siin sajanditagustes lujgemisrännakutes juba ennegi seltside tegevusi inspekteerinud, siis keskendume seekord teistele sündmustele, mis samuti üleriigilistesse lehtedesse jõudsid. 

Noored tudulinlased leidsid aega ja indu mitmesuguse spordiga tegelemiseks. “Postimehest” saame lugeda spordiseltsi “Noorus” kiirest arengust kõigest ühe aasta jooksul. Siit tekib tahtmatult küsimus – kui innukad sportlased tänapäeva tudulinlased õieti on…

Spordi kursused Tudulinnas

korraldas kohalik spordiselts «Noorus” 26. weebr. kuni 5. märtsini, millest osawõtmme õige elaw oli. Juhatajaks oli haridusministeeriumi spordiinstruktor K. Saar. Kursused peeti Tudulinna laulu ja mänguseltsi ruumes. Tegelikult võtsid osa kursustest 36 inimest, kes järjekindlalt harjutustel käisid.

Tudulinna spordiselts «Noorus” tegutseb alles teist aastat, asutatud möödunud aasta suwel kohalikkude noorte algatusel. Kursused olid õieti seltsi esimene eluawaldus, olgugi et juba läinud suwel külanurmel jalgpalli löödi, kuid seltsi põhikiri registreeriti alles sügisel. Kursuste puhul kaswas seltsi liikmete pere tuntawalt, nimelt tõusis liigete arw 30 pealt 97 peale. Üldse on koha peal noorte seas spordi wastu elawat huwi tunda ja tahtmist seltsis kaasa töötada, mis osalt seletataw sellega, et seni noortel keskkoht puudus, mille ümber end oleks koondanud. Eestseisuses on kõik noored huwiosalised, nimelt: Rud. Rennel, Al. Mölder, Joh. Mölder, T. Pruus ja Paul Amer. Spordiseltsi algatusel organiseeriti ka kohalik kaitseliit. Eelolewal kewadel kawatsetakse suurem spordipäew piduga korraldada, samuti suwel huwiosalistest õpperingid moodustada, milleks kohaliku koolinoorsoo kaasabi loota wõib.

(Postimees (1886-1944), nr. 66, 8 märts 1925)

Pikem ja põhjalikum, natuke filosofeeriv kirjatükk arutleb põllumajanduliku tegevuse väljavaadete üle siitkandi vaheldusrikkal maastikul – sooservade ja kraavikallaste ülesharimisest jms. Aga juba tol ajal osati hästi mõelda oma kaupade turundamisele – s.t. põllumajandussaaduste müügile. Ja siin kerkis paratamatult esile transpordi küsimus, sest potentsiaalsed ostjad olid ju kaugel. Niisiis – kuidas kapsad-kartulid turule toimetada? Loeme lehest:

Põllumajanduslised wäljawaated Tudulinna ümbruskonnas.

/—-/

Siinsele põllupidamisele on seni olnud raudtee kaugus suureks nuhtluseks. Nendegi olemasolewate põllusaaduste turuletoimetamine on poolesaja werstalise teekonna tõttu wõimatuks saanud. Põllumehel on puudunud side linnaga, ühendust ei ühegi suurema liikumiskeskpunktiga. Nüüd on ka siin paranemist oodata, kuna Sondast tulew kitsaroopaline raudteeharu praegusel kujul juba kaunis lähedale Tudulinnale ulatab. Kuid loodetatvasti wõetakse arwesse see suur tähtsus, mis raudteel, kui see otse Tudulinnast läbi lõikaks, siinse majandusliku elu peale oleks, ja ei wiiwitata ka Tudulinna —lisaku raudteeharu ehitamisega.

(Postimees (1886-1944), nr. 85, 27 märts 1925)

Pildil: Sonda-Mustvee kitsarööpaline raudtee

Ei hakanud raudtee kunagi Tudulinnast “läbi lõikama” nagu jäi ehitamata ka harutee Iisakusse. Veelgi enam – ajalooks on juba ammu saanud kogu Sonda-Mustvee kitsarööpaline…

Muide – kõigi nende lehelugude autoriks on väsimatult energiline Tudulinna kroonik Paul Amer Sahargu Otsa talust.

Märtsikuu lugude lõpetuseks üks tänuavaldus kümme aastat varasemast ajast, mil käimas oli suur sõda ja palju Tudulinna mehi võitlemas kaugetel rinnetel. See ilmus 1915. aasta 27. märtsi “Tallinna Teatajas” ja tänu avaldajaks võib olla Aleksander Amer (1893-1974) Jagora talust.

Eesti Raamatu Aasta puhul jätkame teekonda kirjasõna juurde, kus juttu Tudulinnast või tudulinlastest või ehk koguni mõlemast.

Küünlakuu lugemissoovitus viib meid kauge aja taha.  Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades” ilmus juba 1937. aastal, mil Eesti Wabariik oli täies elujõus.

See ei ole ju õigupoolest kaugeltki mitte Tudulinna raamat, sest autor viib lugeja toredale rännakule paljudesse Virumaa paikadesse, kaasa arvatud kaugetele meresaartele, kuhu tänapäeval puudub igasugune võimalus pääseda. Aga jutud Tudulinnast, Oonurmest ja Peressaarest ning siinsetest inimestest pakuvad toreda lugemiselamuse viies meid otse ja vahetult 1930-te aastate külaelu keskele. Ja kui positiivse hinnangu võõrsilt saabunud reisimehe poolt siinne kant raamatu lehekülgedel saab!

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades”

Küünlakuu sajanditaguseid Tudulinna-lugusid võib alustada 26. veebruari Päevalehes ilmunud olulise teadaandega, et Teelahkme talu peremehe hobusepass on kaotsi läinud ja seetõttu kehtetuks tunnistatud. Asja teeb eriti kurioosseks see, et tähtsa dokumendi omanik ise oli juba pea kahe aasta eest siit ilmast jäädavalt lahkunud… 

Põhjalikum lugemine tutvustab aktiivselt tegutsenud raamatukoguseltsi toimetusi. Muu hulgas saame teada kui palju sajandi eest Tudulinna raamatukogus trükiseid laenutamiseks oli ning kui aktiivsed lugejad meie esivanemad olid. Neid numbreid oleks päris huvitav võrrelda 2025 aasta omadega! Kuna mitte kõik ei märganud raamatuid õigel ajal tagasi tuua, siis otsustati patustajatele vastav trahv määrata.

Mis puutub ülevaates mainitud uude Tudulinna rahvamajja, mis parajasti ehitusel oli ja kuhu ka raamatukogu koos mõnede teiste seltsidega pikisilmi uute ruumide valmimist ootas, siis tegu on tänini allesoleva vana poemajaga küla keskel, mis küllap kõikidele tänastelegi tudulinlastele hästi tuttav on.

Loo on kirjutanud loomulikult Tudulinna seltsielu aktiivne kroonik Paul Amer.

Tudulinna rahwaraamatukogu selts

pidas pühapäewal, 8. weebr. kohalikus koolimajas oma aastakoosolekut. Rahwaraamatukogu selts on kohapeal üks noorematest organisatsioonidest, kuid sellegi kolme-nelja tegewusaasta jooksul on selts omale täieliku eluõiguse omandanud ja ümbruskonnas wäärilist hindamist leidnud, mille tõenduseks arwurikas liikmete pere. Nagu koosolekul ettekantud 1925. a. aruandest selgus, oli seltsil möödunud aasta lõpul 192 liiget. Liikmete pere kaswab weelgi.

1924. a. oli seltsil sissetulekuid 34.856 mrk., wäljaminekuid 34.193 mrk., kassas raha 1. jaan. 1925. a. 663 marka. Suuremaks tuluallikaks on olnud toimepandud pidud, peale selle on üksikud seltsiliikmed seltsile kinkinud wõrdlemisi suured summad. Samuti on saadud haridusministeeriumilt toetust, mis raamatute näol kätte anti. Wäljaminekutest on lõwiosa pärinud seltsi ruumide walmistamine Tudulinna rahwamajas. Nimelt asus selts paar aastat tagasi kolme teise kohaliku seltsiga ühiselt maja ehitama, et seltsid endale peawarju wõiksid leida. Praegu on ehitus walmissaamisel, kuigi see kõigilt seltsidelt suurt jõupingutust on nõudnud. Wiru maakonnawalitsus tuli rahwaraamatukogu seltsile sedawõrd wastu, et määras hiljuti seltsile 19.999 marka toetust, nii et kewadeks seltsi raamatukogu loodetawasti koolimajast oma ruumidesse üle wõib wiia.
1925. a. lõpul oli seltsi poolt ülewalpeetawas awalikus raamatukogus 575 raamatut, millest ilukirjandust 363 raamatut. Lugejaid oli läinud aastal 91.

Koosolek leidis soowitawa olewat, kui Tudulinna rahvaraamatukogu seltsi raamatukogu jääks tulewikus walla awalikuks keskraamatukoguks, missuguses sihis seltsi juhatuse poolt juba wastawaid samme on astutud. Sellega läheksid iga-aastased walla ja riigi toetussummad praegu olemasolewa raamatukogu täiendamiseks, kuna selts omalt poolt raamatukogu ülevalpidamise kulude katteks raha soetaks. Koosolekul awaldati ühemeelset soowi, et juhatus wõimalusi leiaks lugemislaua awamiseks awaras rahwamaja saalis, kui selts uutesse ruumidesse üle kolib. Awaldati arwamist, et selle kauni ettewõtte teostamiseks wäljastpoolt wäärilist toetust tuleks paluda, kuna lugemislaud rahwa silmaringi laiendamiseks siinses metsanurgas palju kaasa aitaks. 1925. a. eelarwe seati kokku tasakaalus 21.599 marga suuruses.

Raamatute wäljaandjateks 1925. a. peale waliti A. Roosenek, E.Treilmann, Aug. Jääger. Alfr. Ahse, P. Rennel, R. Palm ja neiud A.Waas, A.Ruuben ning L. Roosenek.

Liikmemaksuks käesolewal aastal määrati 25 marka, peale selle sisseastumise maksu uutelt liikmetelt 19 marka. Kuna raamatuid tihtipeale liig kaua lugejad enda käes peawad. otsustati wiiwituse korral trahwi wõtta. P. A.

(Postimees nr. 48, 18 veebruar 1925)

Tudulinnast, tudulinlastest ja tudulinlastelt on aegade jooksul ilmunud hulgaliselt kirjasõna. Eesti Raamatu Aasta puhul on põhjust tähelepanu pöörata mõningatele väljapaistvamatele tekstidele, mis on tugevalt mõjutanud meie kodukandi kultuurilugu ja pärandi tutvustamist.

Esimeseks ja seni kõige laiahaardelisemaks ajaloolis-kultuuriliseks ülevaateks on Elsa Karbi “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”.

Paljud tänased tudulinlased pole vist kunagi seda näinud ega lugenud, sest sügaval nõukaajal sai kodulooline uurimus ilmuda vaid väikeses tiraažis. Eksemplarid on muutunud väga haruldaseks. Ometi peaks see raamat kuuluma iga tudulinlase “kohustusliku kirjanduse” tippu. Ehk õnnestub edaspidi “Tudulinna Kroonika” nime all tuntuks saanud teos uuesti välja anda.

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Elsa Karp: “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”

Pühad said läbi ja uus aasta keerati kalendris ette. Nii juhtus ka täpselt sajandi eest Tudulinnas. Aasta algus on just sobiv aeg teha kokkuvõtteid ning vaadata tagasi möödunud aastale. Kokku tuli arvukatest kohalikest seltsidest suurim – Laulu Ja Mängu Selts – ning hakkas pidama oma “aastapeakoosolekut”. Pidasid nii väljapaistvalt, et ajaleht “Koit” leidis olevat igati asjakohase avaldada toimunust ülevaade. Hea lugeda tänapäevalgi.

Nagu varasematelgi kordadel, nii ka siin kirjaviis muutmata. Salapäraste initsiaalide P.A. taha peitub ei keegi muu kui noor ja aktiivne seltsielu- ja ühiskonnategelane tolleaegses Tudulinnas Paul Amer

Wirumaalt.

Tudolinna Laulu ja Mängu Selts pidas 17. jaan. oma aastapeakoosolekut kuhu 49 liiget kokku oli tulnud. Laulu- ja mänguselts on tugewam ning elujõulisem seltskondline organisatsioon koha peal, mille liikmete pere kaugest üle saja ulatab. Selle seltsi ümber on koondunud walla seltsitegelaste kandwam kiht. Seltsil on Tudolinna koolimaja kõrval oma ajakohane seltsimaja. kus pidusid korraldatakse ning koosolekuid peetakse.

Seltsi 1924. a. aruandest felgus, et läinud aastat oli seltsil liikrneid 119. 1924. a. oli sissetulekuid 32 612 marka. Väljaminekuid 68.552 m. 1925. a. eelarwe wõeti wastu tasakaalus 7I.760 marga suuruses.

Juhatuse walimistel waliti uueks esimeheks Fr. Bluum ning juhatuseliikmeteks Eng. Waas ja Rud. Rennel. Näitejuhatusse waliti tegewate liikmete poolt Alfr. Pikhof ja Paul Amer. Seltsi senisele esimehete, kes wanadufe pärast ennast wabastada palus, avaldas koosolek ühemeelset tänu tema hoolsa ja wlljarikka töö eest. Ametisse kinnitati koosoleku poolt seltsi praegune noor laulukoori juht Otto Pikhof.

P. A.

(Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 24 jaanuar 1925)

Pildil: Tudulinna laulukoor, dirigent Otto Pikhof

Kui tänapäeval heliseb jõulumuusika juba paar kuud ümberringi ja kaubanduses möllab jõuluralli, siis sajandi eest need teemad ei ületanud uudiskünnist. Tudulinna jõudis leheveergudele – nagu ikka – mingite jamadega seoses. Sedapuhku käis kemplus vallavalitsuses järgmise aasta eelarve kinnitamise ümber.

Järgnev lugemine 1924 aasta jõulukuu alguse ajalehest “Kaja” sobiks ülihästi ju ka tänapäeva. Tudulinna asemel võiks olla mistahes teine kohanimi; partei võib olla ükskõik milline, aga sisu sobiks igati. Lugeja säästmiseks on siinkohal toodud katkendid antud leheloost:

Sotsid Tudulinnas Põllupidajate wahele kiilu tagumas.

Kuu lõpul oli Tudulinna wallanõukogu koosolek, kus muu seas ka töökorras 1925. a. eelarwe kindlaksmääramine. Eelarwesse kulude määramisel wõib tähelepanna, kuidas sotsid õige lahkesti rahasumma sinna ja tänna lubasid, kuna tulude määramisel tahtsid ennast wõimalikult maksudest wabastada, aga selle wastu põllupidajaile rohkem maksu peale weeretada. Puhastwerd sotsid on Tudulinna wallanõukogus wähemuses, mispärast tuli neil wälja mõtelda niisugune poliitiline wõte, et põllupidajate wahel lõhet tekitada, mis neil ka osalt ajutiselt korda läks. Nimelt soowitas sotside ninamees isikumaksu määrata südametunnistuse (arwatawasti sotsialistlise) järele, aluseks wõttes lehmade-hobuste arwu jne., kuid need lükati tagasi. Lõpuks tegi üks sots ettepaneku, et maksukohuslased jagada wiide klassi, kusjuures wiies klass maksaks wiis korda rohkem isikumaksu, kui esimene, ja kusjuures maatameeste klassi oleks kuulunud ka põllupidajad, kellel maad kuni 15 adrasajandiku wäärtuses ja kõik asunikud.

Fotol: Tudulinna vana vallamaja

Niisuguse poliitilise konksuga läks sotsidel korda oma isikumaksu õige madalaks määrata, kuna suurem osa põllupidajaist pidid selle eest mitmekordselt maksma.

Sarnane maksujaotus tõstis tõsist pahameelt põllupidajate hulgas, mitte üksi sellepärast, et nad peawad isikumaksu tasuma mitmekordselt, waid weel peale selle, et maksu jaotus wäga ebaõige.

/—/ järgneb pikem selgitus, missuguse alternatiivse ettepanekuga maksujaotuse osas põllupidajad välja tulid /—/

Siin tundsid sotsid, et põllupidajad tahawad eneste wahel lõhe kokku pigistada ja sotside taotud kiilu hoopis wälja taguda, ja mis kõige hullem, et sotsid selle wastu enam rohtu ei leidnud. Et wallanõukogu tööd takistada, lahkusid sotsid koosolekult, sest kwoorumi puudusel pidi wallawanem koosoleku lõpetama. Töötakistamtsega tegid sotsid wallale jälle ilusa summa kulu, sest eelarwe kinnitamiseks tuleb kogu uuesti kokku kutsuda.

(Kaja, nr. 328, 5 detsember 1924)

Veelgi märkimisväärsem sündmus leidis aset kümme aastat hiljem, jõulukuus 1934. Palju laineid löönud ja Tudulinnale omapärast kuulsust toonud “usutüli” oli jõudnud haripunkti. Kaks kogudust toimetasid üksteisevõidu ja püüdsid kõikvõimalikul moel oma õigust taga nõuda. Asi jõudis niikaugele, et hiljuti ametisse astunud uus EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi saabus isiklikult Iisakusse ja Tudulinna visiidile püüdes tülitsevaid osapooli rahustada ja kokkuleppeni jõuda. 

Palju ajalehed avaldasid lühemaid ja pikemaid uudiseid selle kohta; lähtume siinkohal ehk kõige asjakohasemast. “Eesti Kirik” avaldab oma 50. numbris pika ülevaate piiskopi ringsõidust, mille teiseks tähtsündmuseks oli Iisakus Voldemar Kuljusele õpetajaõiguste taastamine. Vahepeal olid need V.Kuljuselt hoopis ära võetud ja Iisaku kogudus muust kirikuperest välja astunud. Kuid see on hoopis teine teema.

Kui Iisakus said toimetused toimetatud, võeti suund Tudulinna poole.

Piiskop Iisakus ja Tudulinnas.

Pärast lõunasööki sõideti autobusil Tudulinna, kus suur rahwahulk ootas meie kiriku ülemkarjast rahwamaja ees. Piiskopi saabudes mängis pasunakoor O. Pikhofi juhatusel, terwitussönu ütles Tudulinna abikiriku nõukogu esimees J. Lugenberg ja Tudulinna luteri usu koguduse nimel esimees Fr. Bluum. Rahwamaja juurest mindi kapten Treilmanni majja, korteriperemees oli selleks puhuks Tallinnast kohale sõitnud, kuhu tulid ka Tudulinna ew.-lut. koguduse õpetaja Kuusik ja Tudulinna abikiriku õpetaja W. Kuljus, pärast lühikest peatust oli alul Tudulinna ew.-lut koguduse jumalateenistus palwelas ja selle järele teine teenistus Tudulinna abikirikus, palwelas terwitas piiskoppi õp. Kuusik ja laste nimel annetas Eha Ruuben piiskopile suure mirdikimbu. Noorte nimel terwitas piiskoppi L. Suurwäli ja koguduse poolt E. Waas. Jumalateenistusel jutlustas piiskop. Jumalateenistust kaunistas koorilaul T. Pikhofi juhatusel. Kirikus wõeti piiskop wastu orkestri helidega ja laulukoori kauni lauluga. Orkestrit juhatas A. Pikhof ja laulukoori O. Pikhof. Jutlustas jälle piiskop

. 

Fotodel: piiskop H.B.Rahamägi ja õp. V.Kuljus

Jumalateenistuse järel peeti ära Tudulinnas abikiriku nõukogu koosolek köster Pikhofi juhatusel, kus arutati koguduse ellu puutuwaid küsimusi ning arengut. Hiljem järgnes Tudulinna ew.-lut. usu koguduse nõukogu koosolek kapten Treilmanni majas. Siin selgitati jälle koguduse elu päewakäsimusi ning otsustati ühise koostöö wõimalusi kahe nimetatud koguduse wahel. Kui piiskop oli jõudnud teatud positiiwsetele tulemustele, siis astusid mõlemad nõukogud kokku kapten Treilmanni majas ühiseks koosolekuks, mida juhatas piiskop. See oli jälle esimene kord, kus pärast kaua kestnud pönewusi ning raskusi üheskoos leplikult ja sobiwal wiisil selgitati olemasolewat seisukorda ning püüti wälja jõuda piiskopi juhatusel positiiwsete tulemusteni. Moodustati komisjon koguduste juhatustest ning nõukogude esimeestest lõpliku koostöö leidmiseks. Koosolek lõppes  südaööl ühise lauluga.

Nii Illukal, lisakul kui ka Tudulinnas olid kirikud kaunisti ehitud ning jumalateenistustest osawõtt oli nii rohke, et paljud ei mahtunud kirikusse. Piiskop jõudis tagasi pealinna esmaspäewal Rakwere kaudu, kus ta erawiisil selgitas mõnda Rakwere koguduste ellu puutuwat küsimust. On rõõmustaw, et ka Tudulinnas jälle leplik waim ja üksmeel wõidule pääseb ning meie kirik ikka rohkem ning rohkem liitub üheks ühiseks terwikuks, mis on iseäranis suure wäärtusega kiriku elu tõhusale arengule.

(Eesti Kirik nr. 50, 13 detsember 1934)

Tagantjärele tarkusena teame, et kuigi ajaleht hellitas lootust lepliku vaimu ja üksmeele võidule pääsule Tudulinnas, siis seda paraku ei juhtunud ja kahe koguduse kemplemine jätkus vanaviisi kuni 1940. aastani.

Lõpetuseks kaks olulist kuulutust-teadaannet ka. Need pärinevad samuti saja aasta tagusest ajast, 1924 aasta detsembrist.

Esiteks – kel plaanis kallite jõulupühade ajal “omnibusiga” Tudulinna või Tudulinnast sõita, jälgige sõiduplaani hoolikalt!

Ja kui keegi teab kedagi, kes tahaks piimaühisusse meieriks, siis andku julgesti teada kuulutuses näidatud viisil!

Kallist Jõulurahu!

Hingedekuu aja lugu on veidi teistsugune. Rändame ajalehe “Koit” kaasabil aastasse 1909. Äsja oli lõppenud üks tänuväärne ettevõtmine – pärandkultuuri esemete kogumine Eesti Rahva Muuseumi jaoks. Kogujad käisid ka Iisaku kihelkonnas, sealhulgas Tudulinnas. Ja naasesid Tartusse väärtusliku pagasiga.

Kuid kas ei kõla 115 aasta taguse kirjutaja (kelleks oli Kristjan Raud) mure ka tänapäeval väga asjakohasena: “…palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime. Kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.” 

Siinkohal on igati paslik korrata kõikide ajaloohuviliste ja oma esivanemate pärandit väärtustavate lugejate jaoks üleskutset: ärgem laskem väärtuslikel esemetel, fotodel, kirjalikel mälestustel jms parandamatult kaotsi minna!  Kui endal nendega enam midagi teha pole, siis Tudulinna kandi rahvas on oodatud selles osas ühendust võtma MTÜ Tudulinna Kultuurikants perega!

Alljärgnevas tekstis on toodud üksnes siitkandi annetajad; tegelikus artiklis oli veel kümneid nimesid teistest kihelkondadest. 

Eesti Rahwa Museumi asjus.

Museumi ainelise vanavara suvine korjandus on koos.

Korjamas käisiwad kunstnikud N. Triik, J. Uurits ia üliõpilased K. Grau ja Ed. Pedak. Pärast N. Triiki haigeksjäämist jätkas korjamist üliõpilane W. Pint.

Herrad Triik, Pedak ja Pint korjasiwad Iisaku kihelkonnas ja herrad Uurits ja Grau Kodaweres. Kodawere otsiti lõpulikult läbi, laialisemast Iisakust jäi osa weel läbi käimata.

Korjamist toimetati põhjalikult. Otsiti kõik küla ja perepidi plaanilikult läbi. Korjandus on hästi mitmekesine ja huvitaw, iseäranis riiete poolest. Ühtlasi aga tõendab kogu, et palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime.

Wanawara korjandustele on nüüd kindel kodu lubatud. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja külge ehitatakse lisaruumid, mis korjandustele niikauaks tarvitada antakse, kuni Museum valmis on. Edaspidi wõiks siis korjamist laialisemalt ja suurema hooga jätkata.

Mitte ainult üksikud, kõik peaksivad enestes kohustust ja tungi tundma Museumi mõttega sümpatiserida ja kätt kudagi awitamiseks külge panna, kuni „vana kuld” viimase terani koos ja Museum mäe otsas on. Ühed korjaku, teised kinkigu, kolmandad toetagu ettewõtet aineliselt.

Kõik tõmmaku ühel meelel ja jõul kaasa.

Wara, mis siia kogutakse, maksab enam kui raha ja hinnatakse pärast kümme korda kallimalt.

Praegu võiks kõike seda veel pea poolmuidu saada, pärast, kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.

Rõõmustaval viisil on wiimasel ajal rahwa poolt selles asjas nagu rohkem arusaamist ja wastutulemist märgata olnud. Igal pool on korjajaid lahkeste wastu wõetud ja neile hulk annetusi Museumi jaoks kaasa antud. Ka minu kätte on kinkisid toodud.

Kinkinud on järgmised:

Amalie Prodli, — Iisaku kihelkonnast: 1 paar kindaid.

Kooliõpetaja D. Reisberg. — Iisaku kih.: 1 kirjatud kepp.

Johan Aamer, — Jisaku-Tudulinnast: 3 wana wõtit, 1 tangumold, 1 kotiriie.

Mari Palm — Jisaku-Tudulinnast: 1 wanaaegne theekann, 1 naisterahwa kuub ja kõiksed.

Dietrich Karlson — Jisaku-Tudulinnast: 1 margapuu.

Foto: Margapuu Eesti Rahva Muuseumi kogudest

Maali Pikat — Jsaku-Tudulinnast: 1 kõiksed.

Titus Pikof — Jisaku-Tudulinnast: 1 küünlalühter, 1 wanaaegne suhkrutoos, 1 naiste müts. 1 lukk.

Juhan Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tuleraud.

Pr. Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tekk.

Emilie Mathiesen — Jisaku-Tudulinnast: 1 märs, 1 koore kirn, 1 wõi mänd, 1 wõi karbid, 2 tükki riiet, 1 woki ratas.

Foto: Üks annetajatest Emilie-Franziska Mathiesen (sünd. Karelson) aastal 1914.

Kata Wahs — Jisaku-Tudulinnast: 1 naiste müts.

Mia Aamer — Iisaku Tudulinnast: 1 wanaaegne kohwipõletaja.

Charlotte Bamberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tanu, 1 kõiksed.

Andres Sõber — Tudulinnast: 1 nahkpüksid, 1 wiisunõel, 2 kübarapannalt.

Gustaw Tamm — Tudulinnast: 1 wõi mänd, 4 naiste wööd, 1 tulijalg, 1 panni näpits. 1 käärid.

Kai Sõber — Tudulinnast: 1 tulijalg.

Aleksander Karlson — Iisakust: 1 ninatubaka-toos, 1 pussnuga.

Köster Hansen — Iisaku kihlk.: 1 wanaaegne piip

Kirjutaja Mihk. Selli — Iisaku kih.: 3 preesi ja 10 wana raha.

Metsaülem Steinberg — Iisaku kihelk.: 1 wana kinnas.

Neiud Emma ja Ida Tartland — Iisaku.kihelk.: 2 preesi. 1 hõbesõrmus. 2 käised. 2 tanu.

Juuli Waabo — Iisaku kihelk.: 1 käterätik.

Aug. Waabo — Iisaku kih.: 1 luisk.

Leena Wachmann — Iisaku kih.: 2 kinnast.

Madis Kronk — Iisaku kih.: 1 õllekann.

Theodor Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 wana aegsed tangid.

Miina Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 käsikott.

Anton Reisberg — Iisaku kihelk.: 1 margapuu.

Jewi Selli — Iisaku kihelk.: 1 paar kindaid.

Joosep Reisberg — Iisaku kih.: 1 piipkann, 1 wana lukk. 1 härjaike.

Kõigile kinkijatele Museumi nimel südamest tänu!

Ka kõikidele, kes Museumi korjajaid lahkuse ja juhatusega toetasiwad. palju, palju tänu!

Kõige suuremattlänu on aga meie noored agarad korjajad ära teeninud. Nende ohwrimeelsus, nende waew! Kõik tasuta! Kõik asja heaks!

Rõõm oli nendega kaasa töötada.

Ja nemad tõendawad omalt poolt jälle, neil olla lust ja õpetlik olnud korjata.

Ei wõi ka nimetamata jätta seda hoolsust ja tüdimatust, mis herrad Pint, Pedak ja Grau pärastise wäsitawa korraldamise juures üles näitasiwad — —

Noored on meie lootus.

Noored on Museumi lootus.

Üleüldse on Museumi korjamistel senini wälja antud 155 rbl. 9 kop. E. R. M. nimel.

Kr. Raud. Tartus.

(Koit :     6 november 1909)

No küll on alles lugu! Kui tänapäeval peavad paljud aiapidajad Eestimaal lootusetut võitlust hiiglaslike lusitaania teetigudega, siis sada aastat tagasi olid tudulinlased samuti sarviliste limustega hädas! Koguni nii hädas, et lugu jõudis ajakirjandusse:

Tigud rukkiorastele kahju teinud.

Tudulinnas on madalamatele orasepõldudele tänawu peaaegu igalepoole rohkel arwul tigusid ilmunud, mis paiguti taimed niiwõrd ära häwitawad, et üksnes must maa silma paistab. Põllupidajad on tarwitanud nende häwitamiseks lupja, kuid waenlasi on niiwõrd palju, et selle mõju kuigi suur pole. Kõrgematel põldudel on orased õige kenad, mõned lasewad koguni karjal peal käia, kartes, et oras liig suureks läheb ning lume all ära wõib mädaneda.

(Kaja, nr. 278, 16 oktoober 1924)

Aga kümmekond aastat hiljem oli algamas läbi aegade suurim arendusprojekt Tudulinna ääremail. Oonurme lähistel olid alanud suurejoonelised maaparandustööd. Seni vaid metsaelanike päralt olnud põlismetsad ja sood olid tundmatuseni muutumas. Just siia rajati Eesti Wabariigi suurimat uudisasundust, mille nimeks sai Peresaare. Järgnevatel kuudel ja aastatel jõudsid sealtkandi uudised üha tihedamini leheveergudele.

Pildil tüüpiline asunikutalu Peresaares vahetult pärast valmimist 1930-te teises pooles.

Uudisasundus Peresaares

Oonurme-Peresaares on praegu käsil suuremad uudismaa kohtade planeerimistööd, mille lõpulejõudmisel tõotab Wirumaal tõusta suurem asundus. Üldse tehakse 78 uudismaa kohta, millest 14 juba kevadel maakasutajatele wälja anti. Sügise jooksul planeeritakse juure weel terwe rida uusi kohti. Planeerimistõödega loodetakse valmis jõuda kolme aasta jooksul, kusjuures välja planeeritakse 1000-ha-line maa-ala. Praegu on põllutööministeeriumi poolt käimas uue 2. klassi tee ehitamine asunduspiirkonda, kuna hiljem teeehitustöid jätkab teedeministeerium. Tehtav tee viib Peresaarest Aadumäe jaamani. Maaparandustõöd kohapeal viiakse läbi tervena vangide tööjõuga. Kuna ümbruskonnas puuduvad elamud, siis ehitati vangide tööjõuga esialgu parakid, milliseid edaspidi saavad kasutada ka asunikud.

(Maaleht , 10 oktoober 1934)

Virumaale luuakse 120 uudiskohta.

Wirumaal, Peresaares (Sonda-Mustwee kitsaroopalise raudtee ääres, endisel Tudulinna-Oonurme mõisa heinamail) algas uudisasula loomine, millisest kujuneb suurim Wirumaal. Heinamaale wõeti lisaks weel piirawat riigimetsa ja asunduskomisjoni poolt kinnitatud planeerimise eelkawa kohaselt läheb uudisasula alla 1600 ha maad, millest moodustatakse 120 talu. Paar aastat on juba uuritud weeäravoolu wõimalusi: mullastiku koosseisu ja teede olusid, ja kuna uurimuse tulemused osutusid soodsaiks, algas ka neil päewil projekteeritud teede ja magistraalkraavide mullatööde tegemine. Lähemail päewil rakendatakse weel suuremal arwul töölisi Peresaare tööle ja tahetakse magistraalkraawid ning teede muldkehad walmistada juba sel sügisel. Asulat läbistawad kaks teed, üks ühendab Paasweret Oonurmega, teine Awinurme walla Kruusoja küla Peresaare peatuskohaga.

Planeerimise eelkawa kohaselt tuleb mainitud 1600 ha maa-alast 16—20 ha suurusi normaaltalusid 55 ütsust, ühebobusekohtasid (10 —14 ha) 15 üksust, käsitöökohti (7 ha) 10 kohta, sawitööstusekoht, koolikoht ja ühisusekoht. Tahetakse luua ka alewik ja selle alla planeeritakse 60 ha maa-ala, milline tulewikus planeeritakse ehituskruntideks. Riigi poolt kawatsetakse wiia ka juurimistöö osaliselt läbi, et uudismaa asunikel oleks kohe wõimalus alustada põllutöödega.

(Kaja, nr. 253, 26 oktoober 1934)