20 sajand algab Tudulinna jaoks palavalt ja värvikalt: kohe 1900. aastal hävib tulekahjus Tudulinna mõisa puust häärber. Seda ei taastata enam kunagi. Kõrvalhooned suudetakse päästa. Mõisapere kolib esialgu elama tühjana seisnud ja valla käsutuses olnud endisesse vennasteliikumise hoolekandjate residentsi Võsumõisa. Peatselt aga lahkuvad von Tiesenhausenid Tudulinnast jäädavalt. Mõisamajandust jäävad korraldama mõisavalitsejad, kes olid kohalikud talupojad. Viimane neist oli Oonurme Valgejõelt Klemens Preinvalts. Ligi poolteist sajandit Tiesenhausenitele kuulunud mõisamaad müüakse mõne aja pärast maha. Järgnevate aastate jooksul on Tudulinna mõisal veel kolm omanikku (Eduard Riemer, Georg Wege ja Aleksander Vojeikov), kuid koha peal toimetajat ei saa neist kellestki. Eesti Vabariigi Maareformiga aastal 1919 saab mõisaajastu lõplikult läbi. Tänaseks on kunagisest Tudulinna mõisakompleksist säilinud vaid maakividest lauda varemed. Kadunud on ka mõisapark.
Tuliseid sündmusi toob uus sajand kaasa rohkem kui ükski varasem. Riigikordade vahetumised, sõjad ja repressioonid vaheldumisi kõige vabamate ajaperioodidega eesti rahva, s.h. tudulinlaste elus. Mitte kunagi varem pole ühe sajandi jooksul aset leidnud nii palju murrangulise tähtsusega sündmusi. Samuti pole ükski eelmistest perioodidest tähendanud sedavõrd kiiret elu arengut nii majanduslikus, hariduslikus kui kultuurilises mõttes nagu 20. sajandil.
Järgnevalt väike ülevaade vaid kõige olulisematest juhtumistest, mis sajandi jooksul on Tudulinnas toimunud või siinset elu märgatavalt mõjutanud.
Tähtsamad sündmused 20. sajandil Tudulinna eluolus kokkuvõtlikult:
1903-1904 – Praeguse koolimaja kivist esimese korruse ehitus (ehitusmeistrid Arhip Sudov Lohusuu vallast ja Ivan Žernov Paide linnast). Varasem, 1870-ndatel ehitatud puust koolihoone on selleks ajaks juba amortiseerunud ja vajab asendamist uue ja kaasaegsega. Kuid peagi jääb ajale jalgu seegi. 1930. aastate alguseks on kahe klassiruumiga hoone kitsaks jäänud, majas pole jalutusruume, klosette ega riietehoidu. 1932 valmistab Viru maavalitsuse ehitusinsener Georg Gutmann projekti, mis näeb ette maakividest hoonele puidust teise korruse, kuhu planeeritakse internaat, võimla, osa klassiruume ja õpetajate korterid. Juurdeehitus tehakse suures osas 1932. aastal, kuid sisetööd jätkuvad 1935. aastani. Uuendatud koolimaja õnnistatakse 27. oktoobril 1935. 1960. aastal lisatakse hoonele veel mansardkorrus seoses keskkoolina tegutsemisena. Niisugusel kujul toimibki Tudulinna kool kuni oma eksisteerimise lõpuni 2019. aasta kevadel. (viide: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=evm-school&action=view&id=776)
Pildid koolist eri aegadel.
1914-1918 – Esimene Maailmasõda, kus palju eestlasi, sh tudulinlasi sundmobilisatsiooni korras osaleb (Tudulinna vallast olevat eri etappides värvatud ca 150 meest) ja nii mõnigi jääb kaugetele lahinguväljadele. Sellele järgnevad revolutsioonid Venemaal, tsaarivõimu kukutamine ja enamlaste võimuletulek, mis toob endaga kaasa palju segadust. Tudulinna kuulub lühikest perioodi (november 1918-jaanuar 1919) Narvas moodustatud punaste nukuvalitsuse Eesti Töörahva Kommuuna alla.
1918-1920 – Eesti Vabadussõda. Tudulinna ja selle lähiümbrus jäävad suurematest lahingutest küll puutumata, kuid võideldes teistel rinnetel jätab oma elu otse lahinguis, haavata saamise tagajärjel või sõjaväes haigestumise tagajärjel eri andmetel 12-14 Tudulinna valla kodanikku.
1920-1921 – asutatakse Tudulinna Naisselts Mary Treilmanni ja Helmi Lukk-Väli eestvedamisel. Kõrvuti varem asutatud Laulu ja Mängu Seltsiga asub Naisselts aktiivselt edendama Tudulinna kultuurielu ja kodumajandust. Seltsi poolt korraldatavad rahvapeod ja kursused on alati osavõtjate rohked. Seltsi tegevus kestab 1940. aastani.
1923 – Vabadussõjas langenutele mälestussamba avamine Tudulinna kalmistul. Samba püstitamise eestvedajaks on vallakirjutaja ja köster Paul Mathiesen. Kavandi valmistab skulptor Voldemar Melnik (Mellik) oma Tartus asunud töökojas. Kuna tal on samal ajal käsil Põltsamaa mälestussamba tegemine, saavad need sarnased. Põltsamaa sammas pidi tulema dolomiidist. Arvatakse, et Mellik valab Tudulinna jaoks sellest koopia. Samba osad sõidutatakse Tartust laevaga Rannapungerjale ja sealt hobustega surnuaiale. Samba maksumuseks kujuneb 70 000 marka, ühes veo ja aluse valmistamisega 123 000 marka. Samba nurgakivisse pannakse dokument ehitaja ja komitee allkirjadega. Mellik valmistab ligi kümmekond sama otstarbega mälestussammast Eesti eri paikadesse. Tudulinna mälestussamba pidulik avamine on 16. septembril 1923. aastal; samba pühitseb Avinurme kirikuõpetaja Johannes Hauboldt. Peetakse kõnesid, lauldakse ühislaule, asetatakse 16 pärga. Sambale kingitakse eluiga vaid 17 õnnelikku Eesti iseseisvuse aastat. Oktoobris 1940 lasevad kohalikud puna-aktivistid samba õhku ja matavad tükid samasse. Nii jääb plats tühjaks pea pooleks sajandiks. Alles taasärkamisajal, laulva revolutsiooni päevil, kaevatakse säilinud tükid välja. Kuju tuleb teha uus, kuid samba postament on originaal. Uue kuju valab pronksist vanade fotode alusel skulptor Riho Kuld. Samba taasavamine leiab aset 6. oktoobril 1990. Pilt mälestussamba algsest avamisest.
1923 – Iisaku ja Tudulinna kirikuõpetajaks saab Voldemar Kuljus, läbi aegade esimene eestlane selles ametis siinkandis. Sellest saab märgilise tähtsusega sündmus. Mõne aja pärast algab legendaarne Tudulinna usutüli, mis andis ainest lugematutele ajalehe artiklitele ning pakkus kõneteemat vestlusringides lähemal ja kaugemal kuni pealinnani välja. „Tänu“ usutülile saab Tudulinna teise kiriku, palju omapärast kuulsust ja vastakaid hinnanguid. Kes teab, millega see kõik lõppenud oleks, aga 1940. aasta poliitilised sündmused panevad muu hulgas ka sellele veidrale mõõduvõtmisele punkti. 
1926 – Ehitatakse apteegi maja küla keskele (praeguse Rahvamaja kohale); seal asub tegutsema proviisor Otto Senter. Apteek põleb 1944.
1926 – Valmib Sonda-Mustvee 63-kilomeetrine kitsarööpaline raudtee, mis riivab lääneservas ka Tudulinna valda. Nii saab Tudulinnagi „uhkeldada“ raudteega, mis tol ajal oli palju olulisemaks transpordiliigiks kui tänapäeval. Valla piiridesse jäävad Peressaare ja Adomäe peatused. Viimane rong sõidab raudteel 1972. aastal.
1930 – Alustatakse Peressaare asunduse rajamist Oonurme ääremaadele. Sellest kujuneb Eesti suurim uusasundus umbes saja planeeritud talukohaga 1700 hektaril. Talumajad ehitatakse tüüpprojektide järgi koosehitistena arhitekt Erika Nõva projekti järgi. Ühiskondlikest hoonetest kerkivad ilus koolimaja (1938), kaks poodi ning tellisetööstus. Planeeritud kujul ei valmi Peressaare asundus kunagi, sest 1940. aastal lõpetab punavõim Eesti Vabariigi aegse asunduste rajamise poliitika päevapealt. Tänaseks on küla inimtühi.
Fotol Peressaare koolimaja pärast valmimist.
1930-1931 – Ilmub ajaleht “Tudulinna Hääl” – teadaolevalt ainus valla sees ilmunud leht esimese Eesti Vabariigi päevil. Väljaandjaks aktiivne ühiskonnaelutegelane ja külaelu edendaja Paul Haamer. Kokku jõuab lugejateni 5 numbrit, siis hakkab lehe väljaandmine käima üle jõu.
1934 – Ehitatakse Rannapungerja tuletorn varasema, 1923. aastal püstitatud puust tulepaagi asemele. Tegu on Peipsi-äärse ühe vanema tuletorniga, mis järjepidevalt tegutsenud.
1939 – Tudulinna Rahu kiriku ehitus, mis tuleneb eespool mainitud „usutülist“. Lahkulöönud kogudus ja Iisaku abikogudus (kellele kuulus olemasolev puukirik) ei jõuta viimase kasutamise osas kuidagi kokkuleppele. Nii ei jäägi muud üle kui ehitada kõrvale omale uus kooskäimise koht. Projekt tellitakse arhitekt Eugen Sachariaselt, peatöövõtjaks saab ehituskooperatiiv „Ehituskogu“ Tallinnast. Palju töid tehakse ka talgute korras ning erakordselt kiiresti – uhke kirik valmib vähem kui aasta jooksul! Otsekui rõhutades algpõhjuseid, mispärast üldse uue kiriku ehitamise vajadus tekkis – tüli senise kogudusega – püstitatakse see risti vastupidiselt klassikalisele ristiusu pühakodade ehitustavale: torn itta ja kogudus istub vaatega läände. Nii hakkavad kaks kõrvuti seisvat pühakoda teineteisest märgatavalt eristuma ja tekitama küllap nii mõneski Rakvere teed pidi saabunud rändajas üllatunud küsimusi: miks nii? Pärast Rahu kiriku valmimist saavad Tudulinnas tegutseda kaks luteriusu kogudust kõrvuti, kumbki eri praostkonnas! Tõsi küll, see mõõduvõtmine saab peatselt kiire lõpu. Nagu kogu Eesti iseseisvuse aeg ja edukalt kulgenud arengutee.
Pildid uue kiriku ehitamisest 1939 ja kahest kirikust linnamäel 1947. aastal.
1940 – Algab nõukogude okupatsioon; seltside tegevus lõpetatakse, sest uue võimu silmis on tegu kodanliku aja igandiga. Maad riigistatakse, püsielaniketa majad võetakse samuti omanikelt ära.
1941 – Esimene massiküüditamine (14. juunil, kokku 21 inimest Tudulinna vallast). Paljud põgenevad repressioonide eest metsadesse peitu, esimesed lahingud nn metsavendadega. Suur sõda jõuab Eestimaale. Rinne liigub koos lahingumölluga kiiresti läänest itta üle maa. Paljud süütud inimesed kaotavad elu. 7. augustil algab Tudulinnaski nn saksa aeg. (loe lisaks: L.Haamer. „Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953“ Tallinn 1989)
1941-1944 – Teise maailmasõja ja saksa okupatsiooni aeg. Lahingutegevust pärast rinde üleminekut enam ei toimu, kuid selle kauge kaja jääb endiselt kummitama ka üle Tudulinna. Paljud mehed on läinud mobilisatsiooni korras sõtta kaugetele lahinguväljadele, osad ühele, osad teisele poole. Nende saatus on kodustele teadmata. Maad ja majad on antud omanikele tagasi, üritatakse pärast suurt ehmatust elu tasapisi jälle üles ehitada. On justkui rahu, aga see rahu on vaid näiline.
1944 – Sõjaõnn pöördub, rinne läheneb ähvardavalt taas Eestimaale. Sügise saabudes hakkab taas kostuma kahurikõminat, verised lahingud jõuavad kõigepealt Virumaale. Iga päevaga saab selgemaks, et sakslaste võim ei kesta enam kuigi kaua. 21. septembril sakslased lahkuvad, algab teise nõukogude okupatsiooni aeg. Taas põgenevad paljud metsadesse.
1945 – Avatakse Tudulinna jaoskonnahaigla 20 voodikohaga; tegutseb 1963. aastani.
1947 – Viimane jumalateenistus vanas kirikus. Seejärel kaks kogudust ühendatakse, sest kirikulisi on jäänud väheseks. Omavahelised tülid taanduvad palju suuremate elumurede ees. Mõne aasta pärast antakse tühjalt seisnud vana kirik sovhoosi käsutusse, mis teeb sinna viljaveski. Kiriku sisustus ja orel viiakse enne seda üle Rahu kirikusse, kuhu ehituse järgselt polnud jõutudki korralikku mööblit hankida. 1960-te algul tõmmatakse vana kiriku torn linttraktori abil maha, sest see ei sobi sotsialistliku põllumajandusettevõtte hoonele.
1947-1950 – Hüdroelektrijaama ehitamine Roostoja jõele Särjetõkke kärestikule. Tudulinna hüdroelektrijaama ehitusprojekt valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustatakse 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmivad 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõuavad kohale generaator, elektrijama turbiinid saabuvad 1950. aastal. Koos jaamaga valmib ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötab 10 aastat ja seiskub 1960. aastal. (viide: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=30376 )
Unikaalne foto elektrijaama ehitusest:
1949 – Teine massiküüditamine, mille käigus viiakse kokku 129 inimest Tudulinna vallast külmale maale. Paljud neist ei tule enam kunagi tagasi. Järgneb massiline sundkollektiviseerimine, kolhooside ja sovhooside asutamine (neid on algul Tudulinna mail mitmeid). Kümned talud jäävad tühjaks ja lagunevad, nende põllud ja heinamaad hakkavad võssa kasvama. Kõigest kümnekonna aastaga on Tudulinna (ja kõigi teiste Eesti külade) eluolu pöördumatult muutunud. Endistest aegadest säilib vaid kaunis mälestus, mida rahva mälust ei suuda kustutada ükski riigivõim. (loe lisaks: L.Haamer. „Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953“ Tallinn 1989)
1950 – Vallad muudetakse külanõukogudeks, nii ka Tudulinnas
1954-1963 – Tudulinna Keskkooli tegutsemisaeg.
1959 – Pärast vana seltsimaja põlengut ehitatakse küla keskele endise apteegi asukohale uus kultuurimaja (Ago-Liivius Kerge projekti järgi). Algselt ajutisena planeeritud ehitis teenib tudulinlasi ustavalt tänini olles kõigi suuremate kokkutulekute ja kontsertide toimumiskohaks (loe pikemalt raamatust „Talutarest laulukaare alla. Tudulinna muusikalugu läbi mitme sajandi“ Tudulinna 2023).
1965 – Linnamäe taha ehitatakse laululava suviste vabaõhukontsertide tarbeks. Projekti koostasid kohalikud ettevõtlikud mehed Väino Inno, Eduard Jõepere ja Andres Tamm. Tänaseks on amortiseerunud rajatis lammutatud.
1980 – Korraldatakse esimene nn Kodukandi Päev. Mitmed endised ja selleaegsed tudulinlased on asunud oma mälestusi kirja panema; tehtud on esimesed katsed vanade suguvõsade uurimisel ja ülesjoonistamisel. Ilmunud on tänaseni kõige põhjalikum Tudulinna ajalugu ja kultuurilugu käsitlev tervikteos Elsa Karbi „Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest“. Kodukandi ajaloo uurimine saab hoogu juurde ehkki ligipääs arhiivimaterjalidele on nõukogude ajal väga piiratud.
1983 – Suvise vabaõhu laulupoeoga tähistatakse pidulikult Tudulinna kirjaliku esmamainimise 400. aastapäeva. Allpool fotojäädvustus sellest sündmusest: 
1988-1989 – Ärkamisaeg ja Laulev revolutsioon. Sini-must-valged lipud lehvivad! Tudulinnas hakkavad samuti puhuma värsked tuuled. Toimuvad rahvarohked suvised kirikukontserdid Eesti tippmuusikute osavõtul. Surnuaias kaevatakse välja lõhutud Vabadussõja mälestussamba tükid.
1991 – Eesti taasiseseivumine. Pool sajandit okupatsiooniaega on lõppenud! Tudulinna külanõukogust saab taas vald.
1990-ndad – Maareform Eesti Vabariigis, mille käigus saavad endised omanikud ja nende pärijad tagasi suguvõsadele kuulunud maad ja talud. See tekitab mõnelgi juhul tüli nõukogude ajal saabunud uusasukatega. Nõukogude ajal tegutsenud ühismajandid lõpetavad tegevuse ja nende vara pahatihti lihtsalt ärastatakse.
1999 – taaskäivitatakse Tudulinna HEJ. 13. mail taasalustab tegevust Tudulinna Laulu ja Mängu Selts.
20 sajand oli suurte muutuste aeg. Nii Tudulinnas kui terves Eestis. Kunagi varem ei ole saja aasta jooksul elu nii põhjalikult uuenenud kui sel perioodil. Paljud muutused on olnud rasked ja karmid. Mõisa põlemisega alanud sajand tõotaski tuua kaasa rahutuid aegu. Õnneks said tudulinlased astuda uude, 21. sajandisse vabas Eesti Vabariigis, rahuajal lootuses, et ometi kord jääb see püsima!