Rootsi võimuperioodi kahele viimasele aastakümnele jätsid jälje Suur näljahäda (1696–1697), Põhjasõda (1700–1710) ja Eesti ala tabanud viimane suur katk (1710–1711). Seetõttu kujunesid aastad 1695–1711 Eesti ala rahvastikule väga keeruliseks.
Põhjasõja-aegse (1700–1710) vaenutegevuse all kannatasid iseäranis Virumaa ja Tartumaa. Täpsemad andmed sõjas hukkunute, maalt pagenute või Venemaale küüditatute kohta puuduvad. Põhjasõja laastamistele lisandus kogu Läänemere regiooni tabanud katkuepideemia aastatel 1709–1712. Katk tabas raskelt Eesti lääne- ja põhjaosa, Kõik kokku tõi kaasa Eesti rahvaarvu katastroofilise vähenemise – 1712. aastal võis Eesti alal elada umbes 170 000 ehk kõigest 42,5% (400 000st elanikust aastal 1695) inimest. (loe täpsemalt: https://www.eestijuured.ee/et/artiklid/kataklusmide-aeg )
Tudulinna kuulus läbi terve sajandi jätkuvalt Rakvere mõisa alla. Mõisaomanikeks oli (alates 1669 a.) pika ajalooga von Tiesenhausenite perekond, kelle sugupuu ulatub tagasi juba 13. sajandisse. Neile kuulus ka näiteks Piira mõis Rakvere lähedal. Seetõttu polegi imestada, et suurem osa Tudulinna sisserändajatest on tulnud siia teadaolevalt just Rakvere kandist, üsna tõenäoliselt mõisniku suunamisel. Sunnismaised talupojad vabalt ümber kolida neil aegadel ei tohtinud.
Tudulinna eluolu ja arengu kohta leidub alates sajandi algusest peale pidevaid arhiiviallikaid. Nende abil saame jälgida, kuidas siinne elanikkond pärast eespool mainitud kadusid järjekindlalt kasvama hakkab. Ühtlasi on võimalik alates 18. sajandi esimestest kümnenditest üles joonistada vanimaid Tudulinna sugupuid, mis ulatuvad tänapäeva välja. Kahjuks ei ole teadaolevate andmete põhjal võimalik neid tabeleid venitada veelgi kaugemasse minevikku, sest seoseid 18 sajandi algusaastate tudulinlaste ja eelmise sajandi vähestes säilinud loendites mainitud elanike vahel ei ole suudetud seni tõestada.
Mõisa kõrval oli teiseks oluliseks institutsiooniks rahva elus kirik. Tudulinna kuulus läbi terve sajandi Viru-Jakobi (tänapäeval tunneme seda kohta Viru-Jaagupi nime all) koguduse alla. Nii nagu parun, oli ka kirikhärra igapäevaselt piisavalt kaugel metsade ja maade taga ning ilmselt võisid toonased tudulinlased kõigist seisuslikest piirangutest hoolimata üsna vabalt tunda. Ei olnud kedagi, kes oleks igapäevaselt kamandanud ja toimetustel silma peal hoidnud. Täita tuli vaid teatud ettenähtud kohustusi nii mõisa kui kiriku eest (nt teopäevad, jahisaak jms).
Andmed selle kohta, kuidas ja missuguse korrapärasusega oli korraldatud tudulinlaste kiriklik teenimine 18. sajandi esimesel poolel, on puudulikud. On mainitud nagu oleks juba 1700 aasta paiku mingi kabel siia ehitatud, kuid seda teadet ei kinnita paljud allikad. Ka on kirjalikes pärimustes üles tähendatud, et teenistusi peeti õpetaja poolt kuus korda aastas talumajades Rannapungerjal ja Tudulinnas. Küll on aga alates 1730-test aastatest kindlat teated kohapeal tegutsenud köstri kohta. Huvitaval kombel sai niiviisi alguse skeem, kuidas Tudulinna usuelu ka hilisematel aegadel korraldatud on olnud: õpetaja on ikka resideerunud kuskil eemal ja kohapealseid talitusi on toimetanud köstrid.
Aga just vanad kirikuraamatud on hindamatu väärtusega ajalooallikateks Tudulinna perekondade järjepidevuse jälgimisel. Neid täiendavad vakuraamatud, mis sajandi lõpul asenduvad märksa põhjalikumate hingeloenditega. (Tudulinna suguvõsade kohta loe täpsemalt kogumikust „Tudulinna vanad suguvõsad“, 4. väljaanne, 2022, toimetaja Andres Meresmaa)
Olulisemad sündmused Tudulinna elus 18. sajandil:
- 1700 – varaseimad teadaolevad sissekanded Viru-Jakobi kirikuraamatus tudulinlaste kohta. Üheks selliseks on Kubja Clausi abiellumine Mariaga; Claus oli Palmide suguvõsa esiisa. Veel vähemalt neli märget Tudulinna inimeste abiellumiste kohta leiame aastatest 1699-1700, kuid need nimed on kas liiga halvasti loetavad või pole neid võimalik ühegi suguvõsaga kindlalt siduda. (viide: 3114.2.2)
- 1716 – sellest aastast on säilinud “inkvisitsiooni ja annotatsiooni protokoll” ehk revisjon, kus on kirja pandud esimene loend Tudulinna perede kohta keda millegipärast nimetati rannatalupoegadeks: Strandbauern von Tuttolind. Saavad alguse kõige kaugema ajalooga suguvõsad: Pärnikud, Kütid, Pirgid, Bergid, Palmid, Mathiesenid ja Roberred. Tol ajal mingeid perekonnanimesid muidugi veel polnud. (viide: 3.1.451)
- 1726, 1732, 1739 ja 1744 – vakuraamatud, kus on loetletud Tudulinna peremehed ja perede suurused. Kui esimeses nimekirjas oli kirjas vaid 6 peret, siis iga korraga nende arv kasvas tublisti. Nii on 1744 aastal üles tähendatud juba ligi 20 peret. Vakuraamatuid on täidetud ka aastatel 1750, 1765 ja 1774, kuid millegipärast pole üheski neist andmeid Tudulinna kohta. (kõik nimetatud vakuraamatud asuvad Eesti Rahvusarhiivis ja on ligipääsetavad ka Saaga veebikeskkonna kaudu)
- 1736 – esimest korda on kirikuraamatutes mainitud Tudulinna köstrit. Siit algab Pitkete Karli ja tema suguseltsi lugu. Perekonna pärimuse järgi Rakvere kandist mõisa küttidena saabunud vendade peredest saab alguse kolmandik kõikidest edasistest Tudulinna suguvõsadest.
- 1766 – Rakvere mõisniku Jakob Johann von Tiesenhauseni eestvõttel ehitati Tudulinna linnamäele esimene puukirik. Vanade rahvapärimuste kohaselt ei olnud koht juhuslikult valitud – siin võis olla vanade eestlaste hiiepaik. Kindlalt oli juba sajand tagasi siia maetud tolleaegseid tudulinlasi. Et Linnamägi olevat sel ajal olnud paksu metsaga kaetud, saadi ehituspalgid samast lähedalt.
- 1767 – Simuna praost Johannes Georg Borge pühitses kiriku 25. veebruaril ehk küünlapäeval. Jätkuvalt Viru-Jakobi alluvusse kuulunud pühakoda hakati nimetama „kabeli-abikoguduseks“; seda kohtab veel 20. sajandi alguse dokumentides.
- 1782 – viidi läbi „hingede revisjon“ ehk esimene põhjalik ülemaaline rahvaloendus, kus pandi kirja kõik perekonnaliikmed ja nende vanused. Kõik Tudulinna pered seati loenduse protokolliraamatus ritta ja nad said omale järjekorranumbrid, mis jäid püsima kuni 19. sajandi keskpaigani, mil viimane samataoline loendus aset leidis. (viide: 1864.2.IV-5)
- 1795 – järgmine loendus; kõrvutades nende kahe andmeid ja jälgides lisaks Viru-Jakobi säilinud kirikuraamatuid on võimalik üsna täpselt üles joonistada Tudulinna suguvõsade arenguskeeme ning omavahelisi sugulussidemeid neil kaugetel aegadel. (viide: 1864.2.V-48)
- 1798 – baltisaksa ajaloolase Ludwig August Mellini poolt koostatud esimeses Eesti atlases märgitud Tudulinna linnamäe juurde „Lina Mäggi – Ein erloschener Vulcan“ – „kustunud vulkaan“. See tulenes ilmselt Viru-Jakobi kirikuõpetaja Carl Conrad Rauchi poolt Mellinile saadetud vastavasisulises teates, sest ta oli koha peal näinud „auguga mäge“. Tegelikult on siin hoopiski geoloogilise terminoloogia järgi sulglohk.
- sajandist on meieni jõudnud vanimad siitkandi rahvapärased kohanimed: Lugavälja (ka Luawelli jt nimekujud), Saare, Suurevälja, Pikati, Tagajõe, Kellassaare jt.
Perekonnanimesid talurahval ei olnud; kirikuraamatutes, vakuraamatutes ja hingeloendites kirjutati inimesed kas isanime abil (Micko Maddi), ameti järgi (Vöörmünder Andres) või elukohale viidates (Kellassaare Jaan).
Võrreldes eelnenud kahe sajandiga oli aeg pärast Põhjasõja lõppu ja viimast katkuepideemiat kindlasti palju rahulikum ja võimaldas külaelul areneda normaalset rada pidi. Sajandi lõpuks oli tudulinlaste arv mitmekordistunud võrreldes Põhjasõja aegadega.
Mõisa kauguse tõttu (Rakveres) ei olnud talurahva koormised tõenäoliselt nii karmid kui paljudes teistes külades, kus parunihärrade pilk koha peal hommikust õhtuni lihtrahva tegemistel silma peal hoidis.
Lootusrikkalt oli Tudulinna rahvas astumas järgmisse sajandisse. Aga koos sellega tulid ka suured muutused laanetaguse rahva argiellu.