Eestimaal niinimetatud Rootsi aeg kestab. 17. sajandit jäid iseloomustama mitmed kurnavad sõjad, korduvad viljaikaldused ja näljahädad ning katkuepideemiad. See kõik on teravas vastuolus rahva pärimuses läbi sajandite edasikandunud müüdist „kuldsest Rootsi ajast“.
Kuid süvenedes 17. sajandi riigikorralduslikesse sündmustesse näeme, et kõik ei läinud sugugi nii halvasti.
Kuningas kaotas 1681 Liivimaa ja 1687 Eestimaa kroonumõisates (need moodustasid mõisate enamiku) kroonutalupoegade pärisorjuse (eraõigusliku omandi mõttes). Sunnismaisus ning talupoegade seotus mõisaga säilisid. Riigimõisa rentniku ja talupoja suhted reguleeriti reglementidega 1691 ja 1696, talupoeg sai õiguse esitada kaebusi. Õigust otsides läksid talupojad mõnikord kuningani välja. Riiklik seadusandlus avaldas kaudset mõju ka aadlivalduste talupoegade olukorrale. Talupoegade maakasutus- ja pärimisõigus kindlustus praktikas. See kõik tõi positiivseid nihkeid talurahva õigusteadvusse ja Rootsi võimusse suhtumisse, Rootsi aeg omandas rahva ajalooteadvuses vana hea Rootsi aja maine. (loe täpsemalt: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/rootsi_aeg_eestis)
Tudulinna kohta on säilinud mitmesuguseid dokumente läbi terve 17. sajandi. Osad neist alles ootavad avastamist-taasleidmist. Mõnede kohta on andmed katkendlikud või kaheldavad. Pannes eri arhiivides leiduvad teadaolevad allikmaterjalid ajajoonele, saame üheskoos astuda läbi pikkade aastakümnete ning jälgida Tudulinna käekäiku neil kaugetel aegadel. Mõistagi on infot vaid üldisel tasandil; mingeid perekondlikke sugupuid tollest ajast veel üles joonistada ei ole andmete katkendlikkuse tõttu võimalik.
Aastal 1601 toimus Eesti- ja Liivimaal järjekordne üldine maarevisjon. Liivimaal viidi see läbi põhjalikumalt; Eestimaal üsna pealiskaudselt. Selle algsed protokollid ei ole säilinud, kuid on tehtud hilisemad kokkuvõtted. Tudulinna kohta ei ole selle revisjoniga seoses andmeid seni leitud. (Selle revisjoni kohta loe täpsemalt: Th. Schiemann , .Der älteste schwedische Kataster Liv- und Estlands. Eine Ergänzung zu den Baltischen Güterchroniken”, Reval, 1882; samuti Arvi Korhonen: Rootsi revisjon Baltimaal 1601. aastal. Ajalooline Ajakiri 1 ja 2, 1926. ning Ülle Tarkiainen: Maarevisjonid Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodi alguses. Ajalooline Ajakiri 2, 2013.
Järgnevatest kümnenditest on aga säilinud mitmeid huvitavaid dokumente, kus Tudulinna leiab äramärkimist.
Olulisemad sündmused Tudulinna elus 17. sajandil:
- Aastast 1615 on Rootsi Riigiarhiivis alles dokument, mida mainib oma kokkuvõtvas uurimuses Välis-Eesti ajaloolane Jakob Koit (viide: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1). See on kuningas Gustav II Adolfi läänikiri foogt Jost Grymile Remniku ja Tudulinna külade läänistamise kohta. Tudulinna kannab seal Tuttolina
- Aastast 1619 on pärit järgmine dokument, millega anti kuninga nimel ratsanik Moritz Pröstelli valdusse Tudulinna küla (seekord nime all Tuttelyn), kus oli 8 tühja adramaad. Seega oli võrreldes varasemast teadaoleva 1591 aasta revisjoniga aset leidnud oluline muutus – küla oli mingil põhjusel jäänud inimtühjaks! Ka seda dokumenti tunneme tänu Jakob Koidu uurimistööle (viide: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1)
- 1620 viidi Eestimaal läbi üks mittetäielik revisjon, mille andmed on avaldatud kokkuvõtlikult 20. sajandi algul ja kust leiame taas Tudulinna nime kahel korral (Tuttilinby ja Tuttelin) märkusega, et seal on 4 hüljatud või tühja adramaad. (Viide: Ax. Almquist „Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523—1630 med särskil’d hänsyn till den kamerala indeluingen”, I — IV, Stockholm, 1917—23 (Meddelanden fran Svenska Riksarkivet. Ny följd II, 6).
- Esimest korda jõuab Tudulinna maakaardile aastal 1630. Järgnevatest kümnenditest in arhiivis säilinud mitmeid Eestimaa ja Liivimaa kaarte, kus Tudulinna esineb toredate nimedega: 1642, 1653 ja 1659 a Tudolinnai, 1663 Tudolynnay, 1680 ja 1696 On märkimisväärne, et enamikul neist kaartidest puuduvad tänased palju suuremad lähikeskused nagu Avinurme ja Iisaku. Järgnevatel piltidel kaardid 1630. ja 1662. aastast:
- Aastal 1653 lisati Tudulinna Jõhvi koguduse alla ja seda hakkas haldama diakon. Täpsemad andmed vajavad edasist uurimist.
- 1663 (?) on Tudulinna (Tuddolin) ja Rannapungerjat (Punger) mainitud vanas Viru-Jaagupi kirikukroonikas, millele on viidanud Elsa Karp oma põhjalikus uurimustöös „Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest“ pidades seda oma raamatu ilmumise ajal (1978) vanimaks teadaolevaks Tudulinna kirjalikuks mainimiseks. Aastaarvus võib siiski kahelda, sest nimetatud kroonikaraamat käsitleb väga pikka perioodi ja sealt on enamik lehti välja lõigatud. Lehekülgedel, kus Tudulinna on ära märgitud, pole ühtegi aastaarvu, kuid 17. sajandisse paigutuvad need tõenäoliselt küll. Nimetatud säilik asub Tartus, Eesti Rahvusarhiivis. (EAA.3114.2.22)
- Aastast 1671 pärines üks vanadest rõngasristidest linnamäel kiriku juures. Neid oli seal rohkemgi, kuid aegade jooksul on nad kahjuks kõik hävinenud. Viimane oli alles veel pärast II maailmasõda. Vana kiriku ümber oli kindlasti matusepaik, sest maantee ehituse käigus on kraavi kaevamisel tulnud sealt luustikke välja, viimati 21. sajandil. On teadmata, millal ja mis põhjusel linnamäele matmine lõpetati, sest hilisematel aegadel (18-19 sajandil) viis tudulinlaste viimne teekond Rannapungerjale Kalmumännikusse, mis asus hoopis kaugemal enne kui võeti kasutusele praegune Tudulinna surnuaed 19.sajandi keskpaiku.
- 1688 viidi üle pika aja läbi üldine ja põhjalik adramaarevisjon. Tudulinnas on kirja pandud 13 peret. See näitab, et taas oli tegu elujõulise külaga. Kuigi vahepeal oli Virumaad tabanud mitu ikalduseperioodi ja epideemiaid, oli elu Tudulinnas uue hoo sisse saanud. Selle revisjoni protokoll on säilinud, kuid seal üles loetletud peremehi ei ole suudetud hilisemate põliste suguvõsadega siduda. Ühelgi nimel ei näi olevat seoseid järgmises, 1716. aasta revisjonis kirjas olevate tudulinlastega.
- Tudulinna (Tuddilinna) on mainitud ka nn Landrolle 1694 dokumendis, mille puhul on tegu maaomanike loendiga. Kuulub Rakvere alla.
1695-1696 viidi läbi veel üks ülemaaline revisjon, kuid selle protokollid ei ole kahjuks säilinud, sest uppusid Tallinna lahel 21.08.1696 koos laevaga, mis pidi need viima Stockholmi kuningale üle vaatamiseks. Kuna koopiaid neist ei olnud jõutud enne teha, läkski kogu andmestik kahetsusväärsel kombel mere põhja (loe lisaks: Martin Seppel: „Rootsi aja suurim laevaõnnetus“ – „Horisont“ 4.2021, lk 12).
Revisjoni tulemuste puudumine on tõsine hoop ka Tudulinna ajaloo uurimisel, sest sajandi lõpus tabas Eesti- ja Liivimaad ikaldustest alguse saanud suur näljahäda (1695-1697), mis kahandas rahvastikku tunduvalt (suri arvatavalt 70 000 kuni 75 000 inimest, mis oli viiendik kogu tolleaegsest elanikkonnast)..Selle kahjude väljaselgitamiseks moodustatud komisjoni protokoll Eestimaa kohta on arhiivis säilinud (Eestimaa näljahäda komisjoni materjalid; EAA.1.2.943; 1698-1700, https://ais.ra.ee/et/description-unit/view?id=200251170985), kuid vajab läbitöötamist (üle 1500 lk), kas seal ka Tudulinna kohta mingeid andmeid leidub. Nii ei teagi me täpselt, kui arvuka elanikkonnaga Tudulinna Suur Nälg tabas ja kui palju peresid selle katastroofi üle elada suutsid.
Oleks nad vaid teadnud, et katsumused pole sellega kaugeltki veel lõppenud ja uus sajand toob endaga kaasa uued väljakutsed…
Kokkuvõtvalt saab 17. sajandi kohta märkida, et Tudulinna kohta on säilinud mitmeid huvitavaid ajaloolisi dokumente. Pea igas neist on nimi kirja pandud erineval kujul! See asjaolu lisab omamoodi värvikust kodukandi mitmekesisele ajaloole.