31 mail tähistame Tudulinna hariduselu alguse kokkuleppelist 180. aastapäeva. Ehkki tänapäeval koolikell siinmail enam ei helise, on suure juubeli puhul kohane tuletada meelde need paigad, kus paljude aastate jooksul lastele koolitarkust jagatud on.

Esimesed teadaolevad õpitunnid toimusid vanas Altru talumajas, mis 1845. aastal mõisa korraldusel selleks ümber sai kohandatud. Maja asus Tagajõe kaldapealsel, mõisa vastas, umbes hilisema Tudulinna meierei kohal (hilisemad põlvkonnad teavad piimatööstuse ümberehitatud hoonet pigem sovhoosi kontori ja hiljem viimase vallamajana). Esimesest koolimajast ei ole mõistetavalt olemas ühtegi fotot ega joonist.

Kui see maja kitsaks jäi, võeti ette uue kooli ehitamine. Ka asukoht valiti teine – sinna, kus praegugi koolimaja seisab, püstitati puust koolihoone 1874-1875 . See oli suurem ja avaram ning mahutas üha kasvava õpilaste hulga ligi kolme aastakümne jooksul, kuid jäi taas väikeseks. Sellestki koolihoonest pole kahjuks teadaolevalt ühtegi fotot säilinud, kuid on üles joonistatud tema põhiplaan (Elsa Karbi raamatus ”Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”, 1978).

PILDIL: Tudulinna teise, puust koolimaja põhiplaan (1874-1904).

Kolmas Tudulinna kool ehitati valla tellimusel Lohusuu talupojast ehitusmeistri Arhup Sudovi ja Paide mehe Ivan Žernovi juhtimisel aastal 1904, nüüd juba maakividest. Plaani olevat koostanud vallavalitsus (Ago Kerge raamatu ”Alutaguse uinuv kaunitar”, 2023 andmetel), kuid sarnase ilmega vanu koolihooneid on näha mujalgi Eestimaal. Maja ”sai raudkiwist, sisemise telliskiwise voodriga, 14 sülda pikk, 6 sülda lai, kahe klassitoa ja kõigi tarwiliste ruumidega” (Postimees, nr. 54, 6 märts 1904).

PILDIL: Tudulinna kolmas koolimaja (ehitatud 1904) ja selle algne esimese korruse põhiplaan.

Laste arv Tudulinnas kasvas endiselt. Juba 1911 aastal oli valla volikogus arutusel ruumipuuduse küsimus. ”Otsustati Tudolinna wallakoolile teist korda peale ehitada ja selleks otstarbeks kroonu käest 2000 rubla toetusraha paluda, et sinna mingisugust suuremat kooli siis sisse saaks seadida. Wald omalt poolt lubas ehituse peale 1000 rubla abiraha ja weab materjali kohale“ (Päewaleht, nr. 3, 4 jaanuar 1912 ). Sellest plaanist ei saanud küll tookord asja. Peatselt algas Esimene maailmasõda, mis tõi kaasa hoopis suuremad mured.  Ruumi murede leevendamiseks anti kooli kasutusse nn Võsumõis – endine vennastekoguduse hoolekandjate residents.

Kui Eesti Vabariigi päevil muutus kooli ruumide probleem veelgi tuntavamaks ja nüüd lõpuks leiti ka lahendus. 1932-1933 ehitati Viru Maavalitsuse inseneri Georg Gutmanni projekti järgi koolimajale peale teine korrus, kuhu mahtusid muu hulgas paar klassiruumi ja korter õpetaja jaoks. Samal ajal ehitati ümber ka esimene korrus.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast teise korruse valmimist 1930-tel.

Kui Tudulinnas 1954. avati keskkool, suurenes ruumikitsikus taas. 1960. aastal ehitati koolimajale veel mansardkorrus ja hoone sai oma tänapäevase ilme.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast mansardkorruse lisandumist 1960-tel.

Veel nõukaaja lõpus oli kavas hakata ehitama suurt juurdeehitust, kuid sellega ei jõutud vundamendist kaugemale. Jätkuvat ruumipuudust leevendati vana vallamaja ning natsionaliseeritud Köstri talu elumaja kasutamisega kooli tarbeks.

Tänaseks on heas korras Tudulinna koolimajast saanud kogukonnamaja, kus on kodu leidnud kohalikud seltsid, raamatukogu, spordisaal jms.

PILDIL: Tudulinna koolimaja tänapäeval. Esiplaanil nn Mathiesenite tamm, mille suguvõsa liikmed istutasid päeval, mil Mälestuste Pargis avati mälestuskivi kolmele Mathiesenite suguvõsast pärit koolmeistrile.

Ilusal kevadisel lehekuul ei kipu jääma aega pikematesse lugudesse süvenemiseks. Saja aasta tagustes päevalehtedes kirjutati Tudulinnast küll. Ilmusid värvikad kirjeldused mõisaaegsest teoorjusest Virumaa mõisates, kus teiste seas oli ka Tudulinna mainitud (loe Waba Maa, nr. 114, 19 mai 1925) ning Iisaku kihelkonna linnamägedest ja nendega seotud pärimustest, kus loomulikult ka Tudulinna Linnamäest juttu oli (loe: Waba Maa, nr. 113, 17 mai 1925).

Kuid tänapäeval müüvad ju kõige paremini kõikvõimalikud kollased uudised ja krimilood. Neist esimesi (õnneks!) vanal ajal nii väga lehtedes ei avaldatud, küll aga ilmus teateid mitmesugustest kurjadest tempudest. Ei pääsenud neist ka Tudulinna rahvas. Olgu siis seekordsed sajandilood vähemal või rohkemal määral kriminaalsed, pärinedes maikuust aastatel 1905, 1915 ja 1935;

Alustuseks täpselt sajanditagune tähtis teadaanne ühe kivihunniku kohta, mis mõisaaegadest vedelema jäänud. Huvitav oleks teada, kas Tudulinna mõisa viimane omanik, keegi Aleksander Vojeikov, seda kuulutust 1925. aasta 15. mai Postimehest ka lugema juhtus? Või kas ta üldse  Eestimaal viibis…

Päris hull lugu juhtus 20 sajandi algul Kellassaare kandis Pastikasiku talu vanaperenaisega: 

3. mail leiti Tudulinnast keegi Amalie Altroff surnult. Surnu keha lahtileikamisel selgus, et Altroff on ära kägistatud. Mõrtsukas, Altroffi wäimees Karl Aron, on wangi wõetud ja oma süü üles tunnistanud. Ta elanud oma ämmaga alalises tülis ja saatnud eide wiimaks seal juures niioodi oma kaelast ära.

(Uus Aeg, 21 mai 1905)

Kümmekond aastat hiljem käis Esimene maailmasõda. Paljud Tudulinna mehedki olid mobiliseeritud lahinguväljale. Aga mis toimus samal ajal kodus?

Tudolinnast.

Jälle tants! Mõned kuud ei olnud meie seltside pidudel tantsu, aga nähtawaste ei arwatud ilma selleta enam läbi saawat. Nelipühi pidul seisis muu eeskawa lõpul suure kirjaga „tants”. Kas ei tuleks meil siin mõtlema jääda, et meie oma wendade surma juures tantsime? Meie tantsime, nemad walawad werd waenuwäljal … meie eest!

(Päewaleht, nr. 113, 22 mai 1915)

Ei midagi uut siin päikese all. Metsavargused pole ainult tänapäeva teema, neid esines ka ammustel aegadel. Ehkki mastaabid olid vist veidike väiksemad…

Metsawargus Tudulinnas.

Wiimasel ajal on Tudulinna wallas tulnud korduwalt ette metsawargusi. Nüüd on varastatud jälle August Pikhofi metsast neli haawapalki, mille väärtus 60 krooni. Samuti kurtis Erich Altrow, et tema metsast on omavoliliselt maha raiutud 13 haawapalki. Omanik hindab kahju 121 kroonile. Politsei asus metsakratte selgitama. Nagu kuulda, on metsaraiumises langenud kahtlus kolmele kohalikule talupidajale.

(Uus Sõna : rahvuslik informatsioonileht erakondliku kuuluvuseta, 3 mai 1935)

”Tudulinlane on läbi aegade tahtnud saada harituks, püüelnud ilu loomise poole osaledes tegevustes, mis arendasid ta sellealaseid võimeid. Ta mõistis, et seda ilu- ja rõõmusädet, mis hinge rikastab, tuleb hoida, arendada ja tulevastele põlvedele edasi anda.“

Aprillikuu Tudulinna Raamatuna tutvustame kümne aasta eest ilmunud ainulaadset trükist “Kultuurihuvilised tudulinlased läbi sajandi”. Selle autorid on Tudulinna kultuurielu kauaaegne aktiivne eestvedaja, muusikaõpetaja ja koorijuht Evi Ostrak ja endine vallavanem Bruno Uustal.

Raamatusse on kogutud andmeid ligi saja siitkandi talupere kohta, kus on eri aegadel tegeletud muusikaga, mängitud pilli, lauldud, näideldud, tantsitud. Eriline tähelepanu on pühendatud klaverile, sest sel kaunikõlalisel pillil on olnud paljudes Tudulinna taludes eriline koht.

Toreda üllatusena leiab lugeja raamatu vahelt DVD plaadi “Tudulinna klaverite radadel”, kus lisaks kaunitele vaadetele ja taustal kõlavatele klaveripaladele kuuleme mitmeid meenutusi tudulinlastelt, kellest mitmed on viimase kümnendi jooksul kahjuks meie hulgast jäädavalt lahkunud. Nende sõnad ja mälestused aga elavad meie keskel edasi.

Täpsemalt loe siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?page_id=5718

Kevade tulek ja talve minek ergutas Tudulinna rahva toimetusi ka sada aastat tagasi. Toimusid taas mitmete seltside koosolekud ning elu puhuti sisse ühismeierei tegevusele. Tänu usinale kroonikule Paul Amerile jõudsid lühemad ja pikemad sõnumid tudulinlaste ettevõtmistest aprillikuu jooksul mitmeid korda suurtesse päevalehtedesse, mõnikord lausa järjestikuste päevade numbritesse. Tudulinna oleks olnud justkui Eesti elu üheks keskpunktiks! 

Meie tänases tagasivaates keskendume väljavõttele ühest pikemast loost pealkirjaga “Kuidas Tudulinnas elatakse”. See ilmus 16. aprilli Postimehes 1925 ja siin kirjeldati Tudulinna eluolu mitme kandi pealt, muu hulgas seda, kuidas raskete teeolude tõttu oli raske siit välja pääseda ja põllupidajatel oma saadusi suuremate linnade turgudele viia. Ei ole kokku hoitud Tudulinna rahva vaimuelu rikkuse kiitmisega, seltside rohkuse ja korralike suurte elumajade nimetamisega. 

Lugemiseks toome kirjelduse tublide Tudulinna puutöömeistrite tegevusest mitmesuguste tarbeesemete valmistamisel, millega nad oli saavutanud laialdase tuntuse kodukohast palju kaugemalgi:

Kuidas Tudulinnas elatakse.

Tudulinna mehed on juba ammust ajast osawate wokimeistritena tuntud. Tudulinna wokid on üle kodumaa üldist tarwitamist leidnud, kuna need teiste meistrite tööst kaugelt ees on. Samuti on Tudulinnas valmistatud saanid terwel Wirumaal jõukamatesse taludesse teed leidnud, mis oma nägususe poolest ikka otsitavad on olnud. Arvamata hulk sarjasid on ümbruskonna põllumeeste juures tarvitamist leidnud, mis jällegi omal ajal Tudulinnas valmistati. Ei saa veel nimetamata jätta neid tuhandeid tünnivitsu, mis siit igal talvel Kunda ja Aseri vabrikutesse on viidud.

FOTOL: Tudulinna kandi tuntumaid vokimeistreid, Sahargu Pajura talu peremees Ludvig Suurväli 1937. aastal oma toodanguga kodutalu ees. Pilt SA Virumaa Muuseumid kogudest

Kõik see annab tunnistust käsitööliste rohkusest siinses metsawallas, kus selleks tingimused õieti soodsad. Wanemad inimesed räägivad, et ennemalt pole siin talu leidunud, kus vokkisid poleks walmistatud. Sügiseks oli paljudes taludes tihtipeale 100 ja enam vokki suviste tööde vaheajal valmis tehtud, millega esimese lume tulekul sajad verstad kodust kaugele sõideti, et neid laatadele ehk küladesse kaubale viia. Sagedasti tuli mitu nädalat kaubareisil viibida, kui müük hästi ei õnnestanud. Rohkel arvul viidi omal ajal vokkisid üle Peipsi, kus neid lähemates Wene külades müüdi. Seal saadi paremat hinda kui oma! maal. Enne ilmasõda, kui lina- ja takuketruse vabrikud hoogsalt päevakorrale kerkisid, hakkas vokkide tarvitamine kodumaal tuntawalt kahanema, kuna linad ja takud enamalt jaolt vabrikusse ketramiseks wiidi. Selle tõttu kahanes siis ka vokitegijate arv.

FOTOL: Ludvig Suurväli Pajura talu sepapaja ees. Pilt Eesti Rahva Muuseumi kogudest

Wokid ei leidnud enam nii suurt tarwitamist; sõjaajal aga, mil wabrikud seisma jäid, sai wokk jällegi eesõiguse: nähti ära, et ilma selleta ikkagi läbi ei saa. Ms just woki talus wajaduslikuks teeb, on asjaolu, et ega igakord seda naela wõi paari willu, mis ehk sukalõngaks on waja kedrata, vabrikusse ei saa wiia seda peab kodus ise ära tegema, milleks pikkadel talveõhtutel aega küllalt. Selleks peab wokk majas olema. Olgugi, et vokiga palju tööd on (võiks juure lisada, et meistrite jutu järele on igal wokil tervelt sada auku), jaguneb tema walmistamine pika aja peale ära, nii et pulkade westmine ja nende treimine tihti teiste talutööde vaheajal sünnib, kuna lõpulik walmistamine õige ruttu edeneb. Wälja rehkendades loetakse ühe woki tegemiseks üldse kaks päewa, kuid kui kraam waremalt walmis muretsetud, wõib Tudulinna meister igal nädalal paarikümnepealise wälja lasta.

Postimees nr. 101, 16 aprill 1925

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.

(Marie Under)

Eesti Raamatu Aasta tähistamisel liigume järgmise Tudulinna-teemalise kogumiku juurde, mis just märtsikuul omab erilist tähendust. Tähistame ju 25 märtsil sünget aastapäeva – 1949. aastal algas siis paljude eestimaalaste tee külmale maale. Tee, kust suur hulk kunagi tagasi ei tulnud…

Tudulinnast Sahargu külast pärit kooliõpetaja ja koduloo uurija Linda Haamer võttis kohe kui see võimalikuks osutus ette suure töö – kogus kokku andmed Tudulinna kandist mitmesuguste repressioonioonide ohvriks langenute ja samal ajal kodust põgenenud külaelanike lood ning sidus need kokku samade kaante vahele.

“Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953” on tõsine koguteos, mida põhjust ikka ja jälle avada, lugeda, meenutada…  Mõelda ja mälestada neid, kes siit viidi.

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Linda Haamer. Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953

1925 aasta märtsikuul toimus Tudulinnas terve hulk tähtsaid koosolekuid. Oma aastakokkuvõtteid tegid ja tulusid-kulusid lõid usinalt kokku nii Põllumeeste Selts kui ka Laenu- ja Hoiuühisus. Mõlemal olid omad mured, kuidas edukalt end ära majandada. Aga kuna oleme siin sajanditagustes lujgemisrännakutes juba ennegi seltside tegevusi inspekteerinud, siis keskendume seekord teistele sündmustele, mis samuti üleriigilistesse lehtedesse jõudsid. 

Noored tudulinlased leidsid aega ja indu mitmesuguse spordiga tegelemiseks. “Postimehest” saame lugeda spordiseltsi “Noorus” kiirest arengust kõigest ühe aasta jooksul. Siit tekib tahtmatult küsimus – kui innukad sportlased tänapäeva tudulinlased õieti on…

Spordi kursused Tudulinnas

korraldas kohalik spordiselts «Noorus” 26. weebr. kuni 5. märtsini, millest osawõtmme õige elaw oli. Juhatajaks oli haridusministeeriumi spordiinstruktor K. Saar. Kursused peeti Tudulinna laulu ja mänguseltsi ruumes. Tegelikult võtsid osa kursustest 36 inimest, kes järjekindlalt harjutustel käisid.

Tudulinna spordiselts «Noorus” tegutseb alles teist aastat, asutatud möödunud aasta suwel kohalikkude noorte algatusel. Kursused olid õieti seltsi esimene eluawaldus, olgugi et juba läinud suwel külanurmel jalgpalli löödi, kuid seltsi põhikiri registreeriti alles sügisel. Kursuste puhul kaswas seltsi liikmete pere tuntawalt, nimelt tõusis liigete arw 30 pealt 97 peale. Üldse on koha peal noorte seas spordi wastu elawat huwi tunda ja tahtmist seltsis kaasa töötada, mis osalt seletataw sellega, et seni noortel keskkoht puudus, mille ümber end oleks koondanud. Eestseisuses on kõik noored huwiosalised, nimelt: Rud. Rennel, Al. Mölder, Joh. Mölder, T. Pruus ja Paul Amer. Spordiseltsi algatusel organiseeriti ka kohalik kaitseliit. Eelolewal kewadel kawatsetakse suurem spordipäew piduga korraldada, samuti suwel huwiosalistest õpperingid moodustada, milleks kohaliku koolinoorsoo kaasabi loota wõib.

(Postimees (1886-1944), nr. 66, 8 märts 1925)

Pikem ja põhjalikum, natuke filosofeeriv kirjatükk arutleb põllumajanduliku tegevuse väljavaadete üle siitkandi vaheldusrikkal maastikul – sooservade ja kraavikallaste ülesharimisest jms. Aga juba tol ajal osati hästi mõelda oma kaupade turundamisele – s.t. põllumajandussaaduste müügile. Ja siin kerkis paratamatult esile transpordi küsimus, sest potentsiaalsed ostjad olid ju kaugel. Niisiis – kuidas kapsad-kartulid turule toimetada? Loeme lehest:

Põllumajanduslised wäljawaated Tudulinna ümbruskonnas.

/—-/

Siinsele põllupidamisele on seni olnud raudtee kaugus suureks nuhtluseks. Nendegi olemasolewate põllusaaduste turuletoimetamine on poolesaja werstalise teekonna tõttu wõimatuks saanud. Põllumehel on puudunud side linnaga, ühendust ei ühegi suurema liikumiskeskpunktiga. Nüüd on ka siin paranemist oodata, kuna Sondast tulew kitsaroopaline raudteeharu praegusel kujul juba kaunis lähedale Tudulinnale ulatab. Kuid loodetatvasti wõetakse arwesse see suur tähtsus, mis raudteel, kui see otse Tudulinnast läbi lõikaks, siinse majandusliku elu peale oleks, ja ei wiiwitata ka Tudulinna —lisaku raudteeharu ehitamisega.

(Postimees (1886-1944), nr. 85, 27 märts 1925)

Pildil: Sonda-Mustvee kitsarööpaline raudtee

Ei hakanud raudtee kunagi Tudulinnast “läbi lõikama” nagu jäi ehitamata ka harutee Iisakusse. Veelgi enam – ajalooks on juba ammu saanud kogu Sonda-Mustvee kitsarööpaline…

Muide – kõigi nende lehelugude autoriks on väsimatult energiline Tudulinna kroonik Paul Amer Sahargu Otsa talust.

Märtsikuu lugude lõpetuseks üks tänuavaldus kümme aastat varasemast ajast, mil käimas oli suur sõda ja palju Tudulinna mehi võitlemas kaugetel rinnetel. See ilmus 1915. aasta 27. märtsi “Tallinna Teatajas” ja tänu avaldajaks võib olla Aleksander Amer (1893-1974) Jagora talust.

Eesti Raamatu Aasta puhul jätkame teekonda kirjasõna juurde, kus juttu Tudulinnast või tudulinlastest või ehk koguni mõlemast.

Küünlakuu lugemissoovitus viib meid kauge aja taha.  Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades” ilmus juba 1937. aastal, mil Eesti Wabariik oli täies elujõus.

See ei ole ju õigupoolest kaugeltki mitte Tudulinna raamat, sest autor viib lugeja toredale rännakule paljudesse Virumaa paikadesse, kaasa arvatud kaugetele meresaartele, kuhu tänapäeval puudub igasugune võimalus pääseda. Aga jutud Tudulinnast, Oonurmest ja Peressaarest ning siinsetest inimestest pakuvad toreda lugemiselamuse viies meid otse ja vahetult 1930-te aastate külaelu keskele. Ja kui positiivse hinnangu võõrsilt saabunud reisimehe poolt siinne kant raamatu lehekülgedel saab!

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades”

Küünlakuu sajanditaguseid Tudulinna-lugusid võib alustada 26. veebruari Päevalehes ilmunud olulise teadaandega, et Teelahkme talu peremehe hobusepass on kaotsi läinud ja seetõttu kehtetuks tunnistatud. Asja teeb eriti kurioosseks see, et tähtsa dokumendi omanik ise oli juba pea kahe aasta eest siit ilmast jäädavalt lahkunud… 

Põhjalikum lugemine tutvustab aktiivselt tegutsenud raamatukoguseltsi toimetusi. Muu hulgas saame teada kui palju sajandi eest Tudulinna raamatukogus trükiseid laenutamiseks oli ning kui aktiivsed lugejad meie esivanemad olid. Neid numbreid oleks päris huvitav võrrelda 2025 aasta omadega! Kuna mitte kõik ei märganud raamatuid õigel ajal tagasi tuua, siis otsustati patustajatele vastav trahv määrata.

Mis puutub ülevaates mainitud uude Tudulinna rahvamajja, mis parajasti ehitusel oli ja kuhu ka raamatukogu koos mõnede teiste seltsidega pikisilmi uute ruumide valmimist ootas, siis tegu on tänini allesoleva vana poemajaga küla keskel, mis küllap kõikidele tänastelegi tudulinlastele hästi tuttav on.

Loo on kirjutanud loomulikult Tudulinna seltsielu aktiivne kroonik Paul Amer.

Tudulinna rahwaraamatukogu selts

pidas pühapäewal, 8. weebr. kohalikus koolimajas oma aastakoosolekut. Rahwaraamatukogu selts on kohapeal üks noorematest organisatsioonidest, kuid sellegi kolme-nelja tegewusaasta jooksul on selts omale täieliku eluõiguse omandanud ja ümbruskonnas wäärilist hindamist leidnud, mille tõenduseks arwurikas liikmete pere. Nagu koosolekul ettekantud 1925. a. aruandest selgus, oli seltsil möödunud aasta lõpul 192 liiget. Liikmete pere kaswab weelgi.

1924. a. oli seltsil sissetulekuid 34.856 mrk., wäljaminekuid 34.193 mrk., kassas raha 1. jaan. 1925. a. 663 marka. Suuremaks tuluallikaks on olnud toimepandud pidud, peale selle on üksikud seltsiliikmed seltsile kinkinud wõrdlemisi suured summad. Samuti on saadud haridusministeeriumilt toetust, mis raamatute näol kätte anti. Wäljaminekutest on lõwiosa pärinud seltsi ruumide walmistamine Tudulinna rahwamajas. Nimelt asus selts paar aastat tagasi kolme teise kohaliku seltsiga ühiselt maja ehitama, et seltsid endale peawarju wõiksid leida. Praegu on ehitus walmissaamisel, kuigi see kõigilt seltsidelt suurt jõupingutust on nõudnud. Wiru maakonnawalitsus tuli rahwaraamatukogu seltsile sedawõrd wastu, et määras hiljuti seltsile 19.999 marka toetust, nii et kewadeks seltsi raamatukogu loodetawasti koolimajast oma ruumidesse üle wõib wiia.
1925. a. lõpul oli seltsi poolt ülewalpeetawas awalikus raamatukogus 575 raamatut, millest ilukirjandust 363 raamatut. Lugejaid oli läinud aastal 91.

Koosolek leidis soowitawa olewat, kui Tudulinna rahvaraamatukogu seltsi raamatukogu jääks tulewikus walla awalikuks keskraamatukoguks, missuguses sihis seltsi juhatuse poolt juba wastawaid samme on astutud. Sellega läheksid iga-aastased walla ja riigi toetussummad praegu olemasolewa raamatukogu täiendamiseks, kuna selts omalt poolt raamatukogu ülevalpidamise kulude katteks raha soetaks. Koosolekul awaldati ühemeelset soowi, et juhatus wõimalusi leiaks lugemislaua awamiseks awaras rahwamaja saalis, kui selts uutesse ruumidesse üle kolib. Awaldati arwamist, et selle kauni ettewõtte teostamiseks wäljastpoolt wäärilist toetust tuleks paluda, kuna lugemislaud rahwa silmaringi laiendamiseks siinses metsanurgas palju kaasa aitaks. 1925. a. eelarwe seati kokku tasakaalus 21.599 marga suuruses.

Raamatute wäljaandjateks 1925. a. peale waliti A. Roosenek, E.Treilmann, Aug. Jääger. Alfr. Ahse, P. Rennel, R. Palm ja neiud A.Waas, A.Ruuben ning L. Roosenek.

Liikmemaksuks käesolewal aastal määrati 25 marka, peale selle sisseastumise maksu uutelt liikmetelt 19 marka. Kuna raamatuid tihtipeale liig kaua lugejad enda käes peawad. otsustati wiiwituse korral trahwi wõtta. P. A.

(Postimees nr. 48, 18 veebruar 1925)

Tudulinnast, tudulinlastest ja tudulinlastelt on aegade jooksul ilmunud hulgaliselt kirjasõna. Eesti Raamatu Aasta puhul on põhjust tähelepanu pöörata mõningatele väljapaistvamatele tekstidele, mis on tugevalt mõjutanud meie kodukandi kultuurilugu ja pärandi tutvustamist.

Esimeseks ja seni kõige laiahaardelisemaks ajaloolis-kultuuriliseks ülevaateks on Elsa Karbi “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”.

Paljud tänased tudulinlased pole vist kunagi seda näinud ega lugenud, sest sügaval nõukaajal sai kodulooline uurimus ilmuda vaid väikeses tiraažis. Eksemplarid on muutunud väga haruldaseks. Ometi peaks see raamat kuuluma iga tudulinlase “kohustusliku kirjanduse” tippu. Ehk õnnestub edaspidi “Tudulinna Kroonika” nime all tuntuks saanud teos uuesti välja anda.

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Elsa Karp: “Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”