Uudised

Jürikuu ajaloojutud viivad meid seekord lausa 110 aasta tagusesse aega, mil populaarsust kogus hilisema riigivanema ja presidendi Konstantin Pätsi toimetamisel 1910-1922 ilmunud ajaleht “Tallinna Teataja” . Oh imet – Tudulinna on leidnud tee ka selle seitungi veergudele väga erinevatel põhjustel! Kui neid lugeda, eks ole mõni teema vägagi päevakorral tänapäevalgi: näiteks arstiabi kättesaadavus maapiirkondades. Ajani, mil Tudulinna saabus legendaarse kuulsuse saavutanud dr Jaan Kerge, jäi siis veel hulk aastaid.

Teine nupuke ehk ei tõmbaksi endale tähelepanu, aga jäi ometi silma. Jutt käib Pikati küla talukohtadest-naabritest, millest teisena nimetatu oli tõepoolest Renneli suguvõsa käes. Kuid tänini alles olevat Vahekoplit teatakse hoopis Maasikute põlistaluna. Ometi leiame ühest vanast talude inventariseerimisprotokollist märkuse, et “Vahekopli maad eraldatud ja Vahesaare külge liidetud”. Ju siis ikka tõsi taga oli.

Kolmas lugu võib tänasele lugejale tunduda hoopiski veidrana ajal, mil igal pool räägitakse eestikeelsele kooliõppele täies mahus üleminekust. 110 aasta eest paraku ei tohtinud Tudulinna põllumehed maakeeles oma kirjugi kirjutada!

Olid ajad…

Arstiabi korraldamisest Tudulinnas

Tudulinnast.  Arstiabi korraldamisest. Tudulinna ja Oonurme ühendatud waldade elanikkudel oli tänini arstiabi kättesaamine kaunis raske, sest et lähem arst 30 wersta taga, Mustwee alewis elas. Nüüd hiljuti otsustas Tudulinna wallawolikogu selleks kaasa mõjuda, et lisaku kiriku juurde arst ametisse pandaks, kes wähemalt 2 korda kuus Tudulinna sõidaks haigeid wastu wõtma. Tohtri ülespidamise toetuseks määras wolikogu omalt poolt 100 rubla. Tudulinna apteker Piltin lubas ka iga aasta 25 rbl. tohtri sõidukuludeks maksta, kui aga haigete wastuwõtmine wähemalt kaks korda kuus Tudulinna alewikus sisse seatakse.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 76, 3 aprill 1914)

Talud said aresti alt vabaks

Asi ära lõpetatud. Kaupmehe Theodor Juliuse p Renneli maksujõuetuks tunnistamise asi on Tallinna ringkonnakohtu poolt ära lõpetatud ja tema päralt olewad Tudulinna talukohad „Wahe-Kopli” ja „Wahe-Saare” aresti alt wabastatud.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 86, 18 aprill 1914)

Eesti keeles ei tohi kirjutada!

Eesti keel ei tohi põllumeesteseltsi kirjavahetuse keeleks olla. Tudolinna Põllumeesteselts andis hiljuti Eestimaa siseasjade ametkonda palve, et põhjuskiri selles mõttes muudetud saaks, et kirjavahetust Eesti keeles võiks pidada. Nüüd on nimetatud ametkonnalt seltsile vastatud, et Eesti keelt kirjavahetuse keeleks lubada ei või.

(Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 92, 25 aprill 1914)

1924 aasta märtsikuu alguses leidis Tudulinnas aset tähtis sündmus, mis leidis äramärkimist mitmeski suures ajalehes: Laulu ja Mängu Selts tähistas pidulikult oma seltsimaja 25. sünnipäeva. Toome siin kaks ülevaadet pidulikust õhtust, kus muu hulgas tublisid seltsitegelasi palju kordi “elada lasti”! Ajalehed ei olnud sugugi kitsid seltsi tegevuse kiitmisega ja kahtlemata oli neil õigus.

Kolmas lugu viib lugejad hoopis laantesügavustesse. Saja aasta eest oli Hunt Kriimsilm siinkandis nii haruldane külaline, et leidis kohe tee leheveergudele niipea kui julges oma näga külarahvale näidata!

Head lugemist!

Seltsi juubelipidu Tudulinnas.

Kohalik laulu- ja mängu selts korraldas pühapäewal, 2. märtsil, oma ruumides Perekonnaõhtu, kuhu olid palutud kõik seltsi liikmed, et mälestada seltsi 25-aastast oma ruumides tegutsemist. Ette kanti A. Kitzberg’i „Pila Peetri testament”, millega ka 25-aasta eest selts omad ruumid awas. Enne ilmasõda ehitati endisele hoonele weel uus awar saal juure, nii et praegu seltsil ajakohane maja on. Peale ettekandeid oli ühine teelaud korraldatud, kus teiste kohalikkude seltside esitajad jubilaarile õnne soowisid ning üksikuid seltsitegelasi palju kordasid elada lasti. Kooswiibimine lõppes hilja öösel.

(Kaja, nr. 67, 9 märts 1924 tr. 1)

Tudulinna laulu- ja mänguseltsi juubel.

2. märtsil korraldas Tudulinna laulu ja mänguselts oma liikmetele kutsutud külalistele perekonna-õhtu seltsi 25-aastase omas majas tegutsemise mälestamiseks. Nimelt sai mööda 25 aastat sellest, kui selts oma katuse all esimese pidu korraldas, s.o. 1899. a. Juubelipidule oli kokku tulnud noori ja wanu, ligidalt ja kaugelt, ümmarguselt poolteise saja inimese wõrra. Seltsi uues saalis, mis juba enne ilmasõda endisele ehitusele juure ehitati, oli pidusöögiks laud kaetud. Awaras saalis jätkus sellegi poolest weel küllaltki ruumi ettekannete kuulamiseks, millega pidu algas. Awamiskõne pidas seltsi praegune energiline näitejuht E. Lugenberg, toonitades seda suurt tööd ja waewa, mis seltsil oma tegewuse kestel osaks on saanud.

Tudulinn on kaugem metsanurga kolk, ometi wöib siin rohkesti seltskondlikku ettewötlikust leida. Tudulinna laulu ja mänguseltsi maja on üks suurematest ehitustest ümbruskonnas. Selts on kaswanud ja kosunud aastatega tugewamaks organisatsiooniks koha peal, mille ümber on koondunud walla ärksam ollus. Suur on seltsi kaswatuse mõju ümbruskonna, eriti just noorsoo peale olnud, kuna tihtigi paar-kolm korda nädalas koos on käidud lauluharjutustel ning mänguproowidel. Ettekannetele järgnes ühine teelaud, kus seltsi ning üksikuid seltsitegelasi mitmele korrale elada lasti ning teiste kohalikkude seltside esitajate poolt jubilaarile õnne soowiti. Olgu tähendatud, et seltsi praegune esimees R. Karlson ka 25 aastat tagasi juhatuse esimees mis tõenduseks, kuiwörd üksikud isikud seltsi eluga seotud on olnud.

(Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1924)

Hundid Wirumaa metsades.

Warematel aegadel olid kriimsilmad meie metsades suurte karjadena hulkumas, tungides isegi taluõuedesse saaki otsima. Kõige enam oli neid pesitsemas Wirumaa idapoolses osas, kus suured metsad ja sood neile head pesapaika võimaldasid. Wiimastel aastatel on hunt ka siin haruldaseks loomaks saanud. Hiljuti oli üks hunt Tudulinna ja Lohusuu vahelises metsades ümber jooksnud, kus ta Lohusuu juures ühe koera ära kiskus ja pärast jällegi metsa kadus. Wõib arvata, et see Wenemaalt üle Peipsi siia tuli, sest aastaid tagasi sammus neid karjadena seda teed, kuid nähtavasti on nüüd piir neilegi sulutud.

(Kaja, nr. 75, 18 märts 1924 tr. 1)

1924 aasta küünlakuul pidasid oma aastakoosolekuid mitmed Tudulinnas tegutsevad seltsid, keda neil aegadel oli hulganisti. Mõned neist kokkusaamistest jõudsid ka ajakirjandusse. Olgu siin näitena toodud põllumeeste ja raamatusõprade kokkusaamiste ülevaated tolleaegses originaalses kirjaviisis.

Selgituseks tasub kindlasti läbi lugeda ka neile järgnev kolmas lugu, mis pärineb juba varasemast ajast, kuid aitab hästi selgitada, mida on seltsilugudes mõeldud “rahvamaja” all. Tegu ei olnud sugugi Laulu- ja Mängu Seltsi poolt ehitatud seltsimajaga, mis asus praeguse nn Mälestuste Pargi kohal, vaid tänini meile hästi teada-tuntud poehoonega. Sel sajandat juubelit tähistaval hoonel oli algselt hoopiski laiem ülesanne – olla ühiseks koduks arvukatele Tudulinna seltsidele ja ühingutele.

On tore, et see väärika ajalooga hoone on meie päevini püsinud ja on oluline ka 21. sajandi tudulinlaste argielus.

Pildil “Tudulinna Rahvamaja” oma algusaastatel. Iisaku Kihelkonnamuuseumi kogu

Tudulinna Põllumeeste Selts

pidas 17. weebr. oma aastapeakoosolekut, millest paarkümmend liiget osa wõtsid. Läinud aasta oli seltsil üks kulukamatest, kuna rahvamaja ehitamine, mille 4 kohalikku seltsi läinud kewadel ette wõtsid, suuri kulusid on nõudnud, nii et 1923. a. aruanne 16.000 marka puudujääki näitas. Weel muretses selts möödunud suvel oma põllutööriistade üürijaama juure seemnewilja puhastamise masina „Triumph’i”, kuna halwa wiljasaagi tõttu selle tarwitamisetasu kuigi palju sisse ei toonud. 1924. eelarve seati 31200 marga suuruses kokku, kusjuures juhatusele wolitus anti 26.000 märka laen teha, kui rahwamaja lõpulik walmistamine seda peaks nõudma. Uude juhatusesse waliti: R. Waas esimeheks, P. Amer, M. Bluum, R. Glasmann ja E. Lugenberg. Rewisjoni komisjoni: K. Ruuben, D. Timotheus ja J. Lipasaar. – Liikmemaks käesolewal aastal kõrgendati endise 25 marga pealt 35 m. Põllutööriistade üürijaamast wäljaantatvate riistade päewase tasu määras koosolek liigetele 25 marka, wõõrastele 50 marka. Seemnewilja sorteerija tasu maksaksid liikmed üürijaamas 2 mrk. puuda pealt ehk koju wiies 50 mrk. päewas, kuna wõõrastel see poole kallim oleks.

Eesti Ardenni tõugu sugutäku paigutamise küsimus Tudulinna tekitas elawaid mõtteawaldusi, otsustati aga eitawalt, kuna täku ülewalpidajat ei leitud, sest wiljast on kõigil nappus käes.

(Kaja, nr. 52, 23 veebruar 1924 tr. 1)

Tudulinna Rahwaraamatukogu Selts

pidas 3. weebruaril kohaliku algkooli ruumides oma aastapeakoosolekut, millest ligi 40 liiget osa wõttis. 1923. a. aruande järele on seltsil olnud sissetulekuid 39.537 mrk., wäljaminekuid 39.512 marka. Suur osa raha saadi pidudest ja näitemüügist. Seltsil oli 1923. a. 132 liiget. Raamatuid, mida rohkem üks lugeja on lugenud  on kogus 518 köidet. 1924. a. eelarwe seati 10.200 marga suuruses tasakaalu, kuid tohib arwata, et kulud tublisti kõrgemale tõusta wõivad. Ajakirjadest otsustati käesolewal aastal tellida «Eesti kirjandus”, „Kodu”, «Põllumees” ja «Aed”. Et praegune ruum lugemislaua awamist ei wõimalda, tuleb oodata kuni selts rahwamajas omale selleks kohased ruumid jõuab korda seada. Koosolek awaldas soowi, et juhatus ligemal ajal rahwaülikooli seltsi poole pööraks loengute korraldamiseks kohaliku raamatukogu juures, kuna raamatukogu kinnitamine senikauaks edasi lükati, kuni seltsil omad uued ruumid walmis.

Uude juhatusesse waliti esimeheks Alfr. Pikhof, abiks A. Treilmann, kirjatoimetajaks P. Amer, abiks Adolf Pikhof, kassahoidjaks A. Suurwäli, abiks A. Ahse. Raamatukogu-hoidjaks waliti pr. H. Pikhof tagasi, samuti jäi näitejuhiks T. Matsu edasi.

(Kaja, nr. 37, 8 veebruar 1924 tr. 1)

Tudulinna kerkib rahwamaja.

Tudulinna walda wõib üheks kaugemaks Wirumaa metsanurga-wallaks pidada, kuna tema asukoht sügawal suurte Alutaguse soode ja rabade hõlmas on- Kuid waatamata selle suure kauguse peale liikumiskeskpunktidest, ei saa siiski öelda, nagu oleks Tudulinn üks mahajäänud nurkadest. Waimlist elu waadates ei saa siinset rohket seltside arwu allakriipsutamata jätta- Puudub weel noorte ühing, mille asutamine praegu kohalikkude noorte juures päewakorral, ja siis on tudulinlased seltside arwu juba 10 peale tõstnud. Wanem seltsidest on muusika- ja lauluselts, mis on ka kujunenud jõukamaks ja elujõulisemaks teiste nooremate hulgas. Seltsil on omal ajakohane maja, mis ka wõõrastelegi tudulinlaste ühismeele wäljendajaks wõib olla ja tunnistust anda, et ka metsanurgas asuwal rahwal küllalt seltskondlikku ettewõtlikkust leidub, ega piirdu nende tegewus üksnes harilikkude tööde ja toimitsemistega, mis omased ehk mõttele teisele metsakolkale. Et aga teised seltsid alles peawarjuta on, tekkis nende keskel mõte, et hakata ühtselt seda omale soetama.. Selles mõttes moodustasid 4 suuremat seltsi, nimelt: põllumeeste selts, tarwitajate ühisus, laenuhoiuühisus ja rahwaraamatukoguselts omawahel n. n. ehituskomisjoni, kes ühise maja tööle asus. Selleks otstarbeks osteti walttsusett pooleliolew end. mõisa härrastemaja ära, mis ühes toredamas paigas mõisa rohtaiast läbiminewa jõe kaldal asub. Õnnetuseks aga müüdi maja üksnes selle tingimusega,. et see sealsest asupaigast ära weetaks. Kuigi see suuri kulusid endaga kaasa toob, pidi sellega Ieppima ja mujal tarwilist maa-ala otsima, kuhu ühismaja ehitada. Siin tuli wallanõukogu wastu ja lubas mahapõlenud magasiaida platsi Tudulinna külawahelise tee ääres seltsidele, et sinna rahwamaja ehitamist wõimaldada. Nüüd ollakse asjaga juba nii kaugel, et pühapäewal, 22. juulil uuele ehitusele nurgakiwi pandi ja praegu seinad päew-päewalt kõrgemale kerkiwad, kuna endine kawatsetaw härrastemaja jõe kaldalt kaob. Nurgakiwi panemisel kõnelesid kohalikud põllumehed J. Lugenberg ja R. Waas uuest ehitatawast rahwamajast, kui Tudulinna seltside kodust, pöörates seltskonna poole toetamise palwega, sest kulud ei ole sarnase ettewõtte juures sugugi wäikesed. Kiriklikult pühitses nurgakiwi panemist Awinurme kirikuõpetaja, kes surnuaiapüha tõttu selleks päewäks siia oli sõitnud.

(Kaja, nr. 197, 29 juuli 1923 tr. 1)

Vanad ajalehed pakuvad sageli toredat lugemist kaugete aegade tagant. Mõnikord on hea tõmmata ka paralleele kaasajaga ja mõelda, kuidas vahepeal asjad arenenud on.

Rändame ajas tagasi täpselt sajandi ja vaatame, mis teema leidis Tudulinna eluolust tee ajakirjandusse:

“Kaja, nr. 15, 17. jaanuar 1924” 

Tudulinna seltside pidud.

Omal ajul, mil Tudulinnas pidusid üksnes kohalik muusika ja lauluselts korraldas, oli pidudel ikka rahwast murruna, kuna neid siis wõrdlemisi harwa toime pandi! Nüüd, mil wiimaste aastate jooksul pealda pooltosinat seltsisid juure on tulnud, on ka pidud sagedamaks läinud, sest igale seltsile on pidud ikka suuremaks tuluallikaks. Ühes sellega jääwad aga pidud ikka hõredamaks, ega too sagedasti korraldajatele kuigi palju kaukasse. Rohkem õnnestuwad ikkagi muusikaseltsi pidud, kuna seltsil omal selleks ajakohane maja, mida ta ka teistele seltsidele teatud ajal tarwitada annab. Nii tõi jõulune pidu seltsile jällegi ligi paarkümmend tuhat, kuna mõni teine selts tihti 4—5 tuhandega on pidanud leppima. Rohket osawõtmist muusikaseltsi pidudest tingiwad omaltpoolt kohasemad ja kergemad ettekanded, mis rahwast rohkem kokku toob, kui mõni uus raskesisuline näidend, mis maal harwa õnnestub, mida siiski sagedasti mõnelpool publikumile pakkuda katsutakse.

Septembrikuise Alutaguse valla lehe esiküljel püüab pilku MTÜ Tudulinna Kultuurikants juhatuse esimehe Lauri Väinmaa koostatud ülevaade suvisest koguperefestivalist Tudulinna Tuled. Sisuka kava ja väärikate esinejate tulemusel on jäänud Tudulinna 440. juubeliaastale pühendatud festival paljudele kokkutulnutele eredalt meelde.

Alutaguse valla lehte saab lugeda siit:  Tudulinna Tuled põlesid heledalt!

VI suvefestival Tudulinna Tuled sai teoks kaunil pühapäevaõhtul Tudulinna Linnamäel. Vana puukiriku juurde vabaõhulava ette oli kogunenud suur hulk kultuurihuvilisi Tudulinna-sõpru lähedalt ja kaugelt. Üheskoos tähistati pidulikult kodukandi 440. juubeliaastat koos väärikate esinejatega.

Täpsemalt loe siit: Tudulinna Tuled VI