Saja aasta tagused lood Tudulinnas. Mai 1925
Ilusal kevadisel lehekuul ei kipu jääma aega pikematesse lugudesse...
KIRIKU TAASTAMINE
Kuidas edenevad renoveeringud?
Mis toimub Tudulinnas?
- 15.05.2025
Ilusal kevadisel lehekuul ei kipu jääma aega pikematesse lugudesse süvenemiseks. Saja aasta tagustes päevalehtedes kirjutati Tudulinnast küll. Ilmusid värvikad kirjeldused mõisaaegsest teoorjusest Virumaa mõisates, kus teiste seas oli ka Tudulinna mainitud (loe Waba Maa, nr. 114, 19 mai 1925) ning Iisaku kihelkonna linnamägedest ja nendega seotud pärimustest, kus loomulikult ka Tudulinna Linnamäest juttu oli (loe: Waba Maa, nr. 113, 17 mai 1925). Kuid tänapäeval müüvad ju kõige paremini kõikvõimalikud kollased uudised ja krimilood. Neist esimesi (õnneks!) vanal ajal nii väga lehtedes ei avaldatud, küll aga ilmus teateid mitmesugustest kurjadest tempudest. Ei pääsenud neist ka Tudulinna rahvas. Olgu siis seekordsed sajandilood vähemal või rohkemal määral kriminaalsed, pärinedes maikuust aastatel 1905, 1915 ja 1935; Alustuseks täpselt sajanditagune tähtis teadaanne ühe kivihunniku kohta, mis mõisaaegadest vedelema jäänud. Huvitav oleks teada, kas Tudulinna mõisa viimane omanik, keegi Aleksander Vojeikov, seda kuulutust 1925. aasta 15. mai Postimehest ka lugema juhtus? Või kas ta üldse Eestimaal viibis… Päris hull lugu juhtus 20 sajandi algul Kellassaare kandis Pastikasiku talu vanaperenaisega: 3. mail leiti Tudulinnast keegi Amalie Altroff surnult. Surnu keha lahtileikamisel selgus, et Altroff on ära kägistatud. Mõrtsukas, Altroffi wäimees Karl Aron, on wangi wõetud ja oma süü üles tunnistanud. Ta elanud oma ämmaga alalises tülis ja saatnud eide wiimaks seal juures niioodi oma kaelast ära. (Uus Aeg, 21 mai 1905) Kümmekond aastat hiljem käis Esimene maailmasõda. Paljud Tudulinna mehedki olid mobiliseeritud lahinguväljale. Aga mis toimus samal ajal kodus? Tudolinnast. Jälle tants! Mõned kuud ei olnud meie seltside pidudel tantsu, aga nähtawaste ei arwatud ilma selleta enam läbi saawat. Nelipühi pidul seisis muu eeskawa lõpul suure kirjaga „tants”. Kas ei tuleks meil siin mõtlema jääda, et meie oma wendade surma juures tantsime? Meie tantsime, nemad walawad werd waenuwäljal … meie eest! (Päewaleht, nr. 113, 22 mai 1915) Ei midagi uut siin päikese all. Metsavargused pole ainult tänapäeva teema, neid esines ka ammustel aegadel. Ehkki mastaabid olid vist veidike väiksemad… Metsawargus Tudulinnas. Wiimasel ajal on Tudulinna wallas tulnud korduwalt ette metsawargusi. Nüüd on varastatud jälle August Pikhofi metsast neli haawapalki, mille väärtus 60 krooni. Samuti kurtis Erich Altrow, et tema metsast on omavoliliselt maha raiutud 13 haawapalki. Omanik hindab kahju 121 kroonile. Politsei asus metsakratte selgitama. Nagu kuulda, on metsaraiumises langenud kahtlus kolmele kohalikule talupidajale. (Uus Sõna : rahvuslik informatsioonileht erakondliku kuuluvuseta, 3 mai 1935)
- 24.04.2025
”Tudulinlane on läbi aegade tahtnud saada harituks, püüelnud ilu loomise poole osaledes tegevustes, mis arendasid ta sellealaseid võimeid. Ta mõistis, et seda ilu- ja rõõmusädet, mis hinge rikastab, tuleb hoida, arendada ja tulevastele põlvedele edasi anda.“ Aprillikuu Tudulinna Raamatuna tutvustame kümne aasta eest ilmunud ainulaadset trükist “Kultuurihuvilised tudulinlased läbi sajandi”. Selle autorid on Tudulinna kultuurielu kauaaegne aktiivne eestvedaja, muusikaõpetaja ja koorijuht Evi Ostrak ja endine vallavanem Bruno Uustal. Raamatusse on kogutud andmeid ligi saja siitkandi talupere kohta, kus on eri aegadel tegeletud muusikaga, mängitud pilli, lauldud, näideldud, tantsitud. Eriline tähelepanu on pühendatud klaverile, sest sel kaunikõlalisel pillil on olnud paljudes Tudulinna taludes eriline koht. Toreda üllatusena leiab lugeja raamatu vahelt DVD plaadi “Tudulinna klaverite radadel”, kus lisaks kaunitele vaadetele ja taustal kõlavatele klaveripaladele kuuleme mitmeid meenutusi tudulinlastelt, kellest mitmed on viimase kümnendi jooksul kahjuks meie hulgast jäädavalt lahkunud. Nende sõnad ja mälestused aga elavad meie keskel edasi. Täpsemalt loe siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?page_id=5718
- 06.04.2025
Kevade tulek ja talve minek ergutas Tudulinna rahva toimetusi ka sada aastat tagasi. Toimusid taas mitmete seltside koosolekud ning elu puhuti sisse ühismeierei tegevusele. Tänu usinale kroonikule Paul Amerile jõudsid lühemad ja pikemad sõnumid tudulinlaste ettevõtmistest aprillikuu jooksul mitmeid korda suurtesse päevalehtedesse, mõnikord lausa järjestikuste päevade numbritesse. Tudulinna oleks olnud justkui Eesti elu üheks keskpunktiks! Meie tänases tagasivaates keskendume väljavõttele ühest pikemast loost pealkirjaga “Kuidas Tudulinnas elatakse”. See ilmus 16. aprilli Postimehes 1925 ja siin kirjeldati Tudulinna eluolu mitme kandi pealt, muu hulgas seda, kuidas raskete teeolude tõttu oli raske siit välja pääseda ja põllupidajatel oma saadusi suuremate linnade turgudele viia. Ei ole kokku hoitud Tudulinna rahva vaimuelu rikkuse kiitmisega, seltside rohkuse ja korralike suurte elumajade nimetamisega. Lugemiseks toome kirjelduse tublide Tudulinna puutöömeistrite tegevusest mitmesuguste tarbeesemete valmistamisel, millega nad oli saavutanud laialdase tuntuse kodukohast palju kaugemalgi: Kuidas Tudulinnas elatakse. Tudulinna mehed on juba ammust ajast osawate wokimeistritena tuntud. Tudulinna wokid on üle kodumaa üldist tarwitamist leidnud, kuna need teiste meistrite tööst kaugelt ees on. Samuti on Tudulinnas valmistatud saanid terwel Wirumaal jõukamatesse taludesse teed leidnud, mis oma nägususe poolest ikka otsitavad on olnud. Arvamata hulk sarjasid on ümbruskonna põllumeeste juures tarvitamist leidnud, mis jällegi omal ajal Tudulinnas valmistati. Ei saa veel nimetamata jätta neid tuhandeid tünnivitsu, mis siit igal talvel Kunda ja Aseri vabrikutesse on viidud. FOTOL: Tudulinna kandi tuntumaid vokimeistreid, Sahargu Pajura talu peremees Ludvig Suurväli 1937. aastal oma toodanguga kodutalu ees. Pilt SA Virumaa Muuseumid kogudest Kõik see annab tunnistust käsitööliste rohkusest siinses metsawallas, kus selleks tingimused õieti soodsad. Wanemad inimesed räägivad, et ennemalt pole siin talu leidunud, kus vokkisid poleks walmistatud. Sügiseks oli paljudes taludes tihtipeale 100 ja enam vokki suviste tööde vaheajal valmis tehtud, millega esimese lume tulekul sajad verstad kodust kaugele sõideti, et neid laatadele ehk küladesse kaubale viia. Sagedasti tuli mitu nädalat kaubareisil viibida, kui müük hästi ei õnnestanud. Rohkel arvul viidi omal ajal vokkisid üle Peipsi, kus neid lähemates Wene külades müüdi. Seal saadi paremat hinda kui oma! maal. Enne ilmasõda, kui lina- ja takuketruse vabrikud hoogsalt päevakorrale kerkisid, hakkas vokkide tarvitamine kodumaal tuntawalt kahanema, kuna linad ja takud enamalt jaolt vabrikusse ketramiseks wiidi. Selle tõttu kahanes siis ka vokitegijate arv. FOTOL: Ludvig Suurväli Pajura talu sepapaja ees. Pilt Eesti Rahva Muuseumi kogudest Wokid ei leidnud enam nii suurt tarwitamist; sõjaajal aga, mil wabrikud seisma jäid, sai wokk jällegi eesõiguse: nähti ära, et ilma selleta ikkagi läbi ei saa. Ms just woki talus wajaduslikuks teeb, on asjaolu, et ega igakord seda naela wõi paari willu, mis ehk sukalõngaks on waja kedrata, vabrikusse ei saa wiia seda peab kodus ise ära tegema, milleks pikkadel talveõhtutel aega küllalt. Selleks peab wokk majas olema. Olgugi, et vokiga palju tööd on (võiks juure lisada, et meistrite jutu järele on igal wokil tervelt sada auku), jaguneb tema walmistamine pika aja peale ära, nii et pulkade westmine ja nende treimine tihti teiste talutööde vaheajal sünnib, kuna lõpulik walmistamine õige ruttu edeneb. Wälja rehkendades loetakse ühe woki tegemiseks üldse kaks päewa, kuid kui kraam waremalt walmis muretsetud, wõib Tudulinna meister igal nädalal paarikümnepealise wälja lasta. Postimees nr. 101, 16 aprill 1925