1925 aasta märtsikuul toimus Tudulinnas terve hulk tähtsaid koosolekuid. Oma aastakokkuvõtteid tegid ja tulusid-kulusid lõid usinalt kokku nii Põllumeeste Selts kui ka Laenu- ja Hoiuühisus. Mõlemal olid omad mured, kuidas edukalt end ära majandada. Aga kuna oleme siin sajanditagustes lujgemisrännakutes juba ennegi seltside tegevusi inspekteerinud, siis keskendume seekord teistele sündmustele, mis samuti üleriigilistesse lehtedesse jõudsid.
Noored tudulinlased leidsid aega ja indu mitmesuguse spordiga tegelemiseks. “Postimehest” saame lugeda spordiseltsi “Noorus” kiirest arengust kõigest ühe aasta jooksul. Siit tekib tahtmatult küsimus – kui innukad sportlased tänapäeva tudulinlased õieti on…
Spordi kursused Tudulinnas
korraldas kohalik spordiselts «Noorus” 26. weebr. kuni 5. märtsini, millest osawõtmme õige elaw oli. Juhatajaks oli haridusministeeriumi spordiinstruktor K. Saar. Kursused peeti Tudulinna laulu ja mänguseltsi ruumes. Tegelikult võtsid osa kursustest 36 inimest, kes järjekindlalt harjutustel käisid.
Tudulinna spordiselts «Noorus” tegutseb alles teist aastat, asutatud möödunud aasta suwel kohalikkude noorte algatusel. Kursused olid õieti seltsi esimene eluawaldus, olgugi et juba läinud suwel külanurmel jalgpalli löödi, kuid seltsi põhikiri registreeriti alles sügisel. Kursuste puhul kaswas seltsi liikmete pere tuntawalt, nimelt tõusis liigete arw 30 pealt 97 peale. Üldse on koha peal noorte seas spordi wastu elawat huwi tunda ja tahtmist seltsis kaasa töötada, mis osalt seletataw sellega, et seni noortel keskkoht puudus, mille ümber end oleks koondanud. Eestseisuses on kõik noored huwiosalised, nimelt: Rud. Rennel, Al. Mölder, Joh. Mölder, T. Pruus ja Paul Amer. Spordiseltsi algatusel organiseeriti ka kohalik kaitseliit. Eelolewal kewadel kawatsetakse suurem spordipäew piduga korraldada, samuti suwel huwiosalistest õpperingid moodustada, milleks kohaliku koolinoorsoo kaasabi loota wõib.
(Postimees (1886-1944), nr. 66, 8 märts 1925)
Pikem ja põhjalikum, natuke filosofeeriv kirjatükk arutleb põllumajanduliku tegevuse väljavaadete üle siitkandi vaheldusrikkal maastikul – sooservade ja kraavikallaste ülesharimisest jms. Aga juba tol ajal osati hästi mõelda oma kaupade turundamisele – s.t. põllumajandussaaduste müügile. Ja siin kerkis paratamatult esile transpordi küsimus, sest potentsiaalsed ostjad olid ju kaugel. Niisiis – kuidas kapsad-kartulid turule toimetada? Loeme lehest:
Põllumajanduslised wäljawaated Tudulinna ümbruskonnas.
/—-/
Siinsele põllupidamisele on seni olnud raudtee kaugus suureks nuhtluseks. Nendegi olemasolewate põllusaaduste turuletoimetamine on poolesaja werstalise teekonna tõttu wõimatuks saanud. Põllumehel on puudunud side linnaga, ühendust ei ühegi suurema liikumiskeskpunktiga. Nüüd on ka siin paranemist oodata, kuna Sondast tulew kitsaroopaline raudteeharu praegusel kujul juba kaunis lähedale Tudulinnale ulatab. Kuid loodetatvasti wõetakse arwesse see suur tähtsus, mis raudteel, kui see otse Tudulinnast läbi lõikaks, siinse majandusliku elu peale oleks, ja ei wiiwitata ka Tudulinna —lisaku raudteeharu ehitamisega.
(Postimees (1886-1944), nr. 85, 27 märts 1925)
Pildil: Sonda-Mustvee kitsarööpaline raudtee
Ei hakanud raudtee kunagi Tudulinnast “läbi lõikama” nagu jäi ehitamata ka harutee Iisakusse. Veelgi enam – ajalooks on juba ammu saanud kogu Sonda-Mustvee kitsarööpaline…
Muide – kõigi nende lehelugude autoriks on väsimatult energiline Tudulinna kroonik Paul Amer Sahargu Otsa talust.
Märtsikuu lugude lõpetuseks üks tänuavaldus kümme aastat varasemast ajast, mil käimas oli suur sõda ja palju Tudulinna mehi võitlemas kaugetel rinnetel. See ilmus 1915. aasta 27. märtsi “Tallinna Teatajas” ja tänu avaldajaks võib olla Aleksander Amer (1893-1974) Jagora talust.
