”Alutaguse metsad, sood ja laaned on juba iidsetest aegadest pakkunud varju ja kaitset anastajate eest, kes on ikka ja jälle käinud siin laastamas ja vägivallatsemas. Nõnda oli see ka Nõukogude võimu haardes, kus tuhanded inimesed hukati, kus kümned tuhanded varjusid vägivallast pääsemiseks ja vastuhakuks metsadesse. Seega on Alutaguse laaned seotud juba kaugete ajalooliste sündmustega, mis aja kulgedes on jõudnud meie ajani välja, vermides minu raamatu pealkirjaks ALUTAGUSE SAAGA”.
See ei olegi ju õigupoolest Tudulinna raamat. Lugejate tähelepanu on suunatud hoopis millelegi muule. Kuid Tudulinna kandiga on see lugu ometi tihedalt seotud. Tegevuspaigad kulgevad sageli mööda Tudulinna, Oonurme ja Peressaare äärealasid. Ja mitmedki tudulinlased ilmuvad raamatu lehekülgedele jagama peategelase – s.t. autori Ruuben Lamburi (1925-2024) teekonda.
”Mälestuskogum sinu käes ei ole mitte mingi romaan ega ulmelugu. See väike raamat on killuke Eesti rahva lähiajaloost, minu põlvkonna lugudest. Olen siin enda kogemuste ja läbielatu taustal toonud pisut valgust nende paljude tuhandete Eesti meeste-naiste traagilistele saatustele, kes julgesid sõna, teo või relvaga käes, vastu hakata võõrvõimu vägivallale.”
Alutaguse saaga sisaldab mitut erinevat jagu.
Esimene neist viib meid esimese Eesti Vabariigi aegadesse, mil kõik oli hästi ja elu ilus. Alutaguse laantesse kerkis hoogsalt Peressaare asundus. Lamburite pere oli üks esimesi, kes sinna oma kodu rajas. Nii saamegi autori vahetute noorpõlve mälestuse kaudu põhjaliku ülevaate Eesti suurima uusasunduse rajamisest, elanikest, nende rõõmudest ja muredest. Kõik oli nii lootusrikas, kuni äkki elu muutus täielikult ja jäädavalt.
Siit algab Alutaguse saaga järgmine ja põhiline jagu.
PILDIL: PERESSAARE UUS ASUNDUSTALU 1930-TEL. KÕIK OLI VEEL EES, TULEVIK NÄIS UUSASUNIKELE RÕÕMUS JA HELGE.
Ruuben Lamburi tee viis metsa, kust enam tagasiteed ei saanud olla. Põhjalik on ülevaade ja karmid on sündmuste kirjeldused, mis kolme aasta pikkusel metsavenna teel Virumaa metsades nii kodukandis kui palju kaugemalgi juhtus. Haavatasaamised, kaaslaste hukkumine, pidev põgenemine, lendavad kuulid päeval ja öösel, punkrielu salajastes metsakolgastes – see ei ole öökapilektüür. Kuid ometi oli selline tuhandete ausate eesti meeste saatus karmidel aegadel.
Paljud jäid neisse metsadesse. Või hiljem vangilaagritesse. Langesid ja said maetud tundmatusse. Ruuben Lambur tuli pärast pikki kannatusi siiski tagasi ja elas veel pika elu. Lausa erakordselt pika – sajandist ei jäänud palju puudu.
On väga tänuväärne, et eluõhtul jätkus tal ettevõtlikkust panna kirja oma mälestuste põimik, kus ta kirjeldab selgelt ja kaasakiskuvalt nii oma lapsepõlve koduküla Peressaaret kui ka hilisemat dramaatilist metsavennaelu ning sellele järgnenud Mordva vangilaagri hirmsaid läbielamisi.
”Ja kui sügisniisked päevad toovad valutukseid kunagiste kuulihaavade armidesse, kanduvad mõtted noorusaega. Meenuvad need vaprad mehed-naised, kes ei tahtnud võõra vägivallale alistuda. Meenub lapsepõlve noorus, pere ja kodu. Meenub koduküla Peressaare ning see toonane imeline ALUTAGUSE.”
See ongi Alutaguse saaga. Saatesõnas on toimetaja Priit Silla märkinud:
”Alutaguse saaga on puhas kuld. See peaks leiduma iga kooli raamatukogus ja olema iga ajalooõpetaja laual. Lugegem ja puhastagem oma hinge!”
See raamat võiks olla ka iga tudulinlase kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
PILDIL: PERESSAARE ASUNUDSTALU 21 SAJANDIL. KÕIK ON LÄINUD, HÄVINUD, KADUNUD …