Kevade tulek ja talve minek ergutas Tudulinna rahva toimetusi ka sada aastat tagasi. Toimusid taas mitmete seltside koosolekud ning elu puhuti sisse ühismeierei tegevusele. Tänu usinale kroonikule Paul Amerile jõudsid lühemad ja pikemad sõnumid tudulinlaste ettevõtmistest aprillikuu jooksul mitmeid korda suurtesse päevalehtedesse, mõnikord lausa järjestikuste päevade numbritesse. Tudulinna oleks olnud justkui Eesti elu üheks keskpunktiks!
Meie tänases tagasivaates keskendume väljavõttele ühest pikemast loost pealkirjaga “Kuidas Tudulinnas elatakse”. See ilmus 16. aprilli Postimehes 1925 ja siin kirjeldati Tudulinna eluolu mitme kandi pealt, muu hulgas seda, kuidas raskete teeolude tõttu oli raske siit välja pääseda ja põllupidajatel oma saadusi suuremate linnade turgudele viia. Ei ole kokku hoitud Tudulinna rahva vaimuelu rikkuse kiitmisega, seltside rohkuse ja korralike suurte elumajade nimetamisega.
Lugemiseks toome kirjelduse tublide Tudulinna puutöömeistrite tegevusest mitmesuguste tarbeesemete valmistamisel, millega nad oli saavutanud laialdase tuntuse kodukohast palju kaugemalgi:
Kuidas Tudulinnas elatakse.
Tudulinna mehed on juba ammust ajast osawate wokimeistritena tuntud. Tudulinna wokid on üle kodumaa üldist tarwitamist leidnud, kuna need teiste meistrite tööst kaugelt ees on. Samuti on Tudulinnas valmistatud saanid terwel Wirumaal jõukamatesse taludesse teed leidnud, mis oma nägususe poolest ikka otsitavad on olnud. Arvamata hulk sarjasid on ümbruskonna põllumeeste juures tarvitamist leidnud, mis jällegi omal ajal Tudulinnas valmistati. Ei saa veel nimetamata jätta neid tuhandeid tünnivitsu, mis siit igal talvel Kunda ja Aseri vabrikutesse on viidud.
FOTOL: Tudulinna kandi tuntumaid vokimeistreid, Sahargu Pajura talu peremees Ludvig Suurväli 1937. aastal oma toodanguga kodutalu ees. Pilt SA Virumaa Muuseumid kogudest
Kõik see annab tunnistust käsitööliste rohkusest siinses metsawallas, kus selleks tingimused õieti soodsad. Wanemad inimesed räägivad, et ennemalt pole siin talu leidunud, kus vokkisid poleks walmistatud. Sügiseks oli paljudes taludes tihtipeale 100 ja enam vokki suviste tööde vaheajal valmis tehtud, millega esimese lume tulekul sajad verstad kodust kaugele sõideti, et neid laatadele ehk küladesse kaubale viia. Sagedasti tuli mitu nädalat kaubareisil viibida, kui müük hästi ei õnnestanud. Rohkel arvul viidi omal ajal vokkisid üle Peipsi, kus neid lähemates Wene külades müüdi. Seal saadi paremat hinda kui oma! maal. Enne ilmasõda, kui lina- ja takuketruse vabrikud hoogsalt päevakorrale kerkisid, hakkas vokkide tarvitamine kodumaal tuntawalt kahanema, kuna linad ja takud enamalt jaolt vabrikusse ketramiseks wiidi. Selle tõttu kahanes siis ka vokitegijate arv.
FOTOL: Ludvig Suurväli Pajura talu sepapaja ees. Pilt Eesti Rahva Muuseumi kogudest
Wokid ei leidnud enam nii suurt tarwitamist; sõjaajal aga, mil wabrikud seisma jäid, sai wokk jällegi eesõiguse: nähti ära, et ilma selleta ikkagi läbi ei saa. Ms just woki talus wajaduslikuks teeb, on asjaolu, et ega igakord seda naela wõi paari willu, mis ehk sukalõngaks on waja kedrata, vabrikusse ei saa wiia seda peab kodus ise ära tegema, milleks pikkadel talveõhtutel aega küllalt. Selleks peab wokk majas olema. Olgugi, et vokiga palju tööd on (võiks juure lisada, et meistrite jutu järele on igal wokil tervelt sada auku), jaguneb tema walmistamine pika aja peale ära, nii et pulkade westmine ja nende treimine tihti teiste talutööde vaheajal sünnib, kuna lõpulik walmistamine õige ruttu edeneb. Wälja rehkendades loetakse ühe woki tegemiseks üldse kaks päewa, kuid kui kraam waremalt walmis muretsetud, wõib Tudulinna meister igal nädalal paarikümnepealise wälja lasta.
Postimees nr. 101, 16 aprill 1925