„Koduküla – see on sõna, mis koosneb paljudest mõtete ja mälestuste ahelast. Palju aastaid on temast eemal oldud, palju mõtteid temast mõeldud. Kõike seda veab ajaratas endaga kaasa – sammugi tagasi pööramata.
Minu koduküla – Tudulinn – mis oli selleski teisiti kui teistes meie maa külades. Inimesed sündisid, elasid ja varisesid manalasse. Aga ometi on nii, et igal inimesel on üks paik, mille küljes ta oma mõtetega ripub, olgu need head või halvad. Meie ilusamad ja lembelisemad lauludki on kodust, majakesest metsa ääres, heljuvatest rukkiväljadest, lõhnavast ristikheinast…“
Nende kaunite ridadega algab üks Tudulinna Lugu.
See Lugu jõudis lugejate ette juba ligi poole sajandi eest. Eesti Raamatu Aasta alguse puhul on kohane meenutada trükist, mis avas tudulinlastele tee ajalukku, tehes meid tuttavaks oma kaugemate esivanemate, nende eluasemete, kodukandi kultuuripärandi ja olulisemate sündmustega.
See Lugu sai alguse suure hulga arhiivimaterjalide põhjalikust läbitöötamisest. Täienduseks mitmeid teisi kirjalikke algallikaid, millest mõned on praeguseks teadmata kaduma läinud. Ja palju suulisi mälestusi tudulinlastelt, kelle isiklik mälu ulatus 20. sajandi alguseni välja.
See Lugu koosneb 6. pikast peatükist, lisaks tabelid, skeemid ja joonised ning ligi 60 unikaalset ajaloolist fotot endisaegsest Tudulinnast ja tudulinlastest.
See Lugu oli esimene ja on jäänud tänini kõige laiapõhjalisemaks ajalooliseks ja kultuuriliseks ülevaateks Tudulinnast.
See on raamat „Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest“, autoriks Möldri talust pärist Elsa Karp (sündinud Pikhof, 1912-2002).
Sellest Loost said alguse kõik järgmised Tudulinna raamatud, uurimused, kogumikud.
Pildil: Möldri talu pere oma vana, 1914. aastal mahapõlenud elumaja ees. Ees vasakul ema süles raamatu autor.
Pildil: Raamatu autor Elsa Karp (vasakul) koos teiste väärikate tudulinlastega oma kodumaja ees Elva-Peedul.