”Korduvalt on rahvaste ajaloos tulnud ette kuldseid õitse-, aga ka pimedaid orjaaegu. On rahvaid ja rahvusi, kes ajaloo areenilt on sootuks kadunud, on ka neid, kes teisi· võites ja orjastades on vägevaks ja suureks paisunud; kuid on ka neid, kes aastatuhandeid on oma staatuse säilitanud, on jäänud iseendaks igasuguses olukorras.”
Võimsa sissejuhatusega algab üks Tudulinna-teemaline kogumik, mida on raamatuaasta puhul paslik tutvustada just praegu, märtsikuu lõpul. Need read pani kirja Sahargu külast Kraavi talust pärit Linda Haamer (s. Vaas, 1905-1996). Kooliõpetaja ja aktiivne seltsielutegelane, kes võttis juba varakult oma südameasjaks kodukandi kultuuriloo kogumise ja kirjasõnasse talletamise. Olgu siin mainitud kasvõi tema põhjalik teos kodukülast Sahargust, mida tutvustame lähemalt ehk kunagi edaspidi.
Linda Haamer sündis tsaariajal, elas oma parimad noorusaastad iseseisvas Eesti Wabariigis, nägi seejärel kõige ilusa kokkuvarisemist ja hävingut ning püüdis ühest küljest endale tähelepanu tõmbamata, kuid teisalt endistviisi aktiivselt Tudulinna vaimu elus hoida läbi terve pika nõukaaja. Hoidis tugevalt ja kui hakkas kaugusest paistma taas koidukuma, oli just Linda Haamer see, kes võttis kätte ja pani kirja (loe – julges panna kirja!) kõik koledad repressioonid, mille ohvriks paljud tudulinlased olid stalinlikul ajal langenud. Ta tegi seda esimesel võimalikul hetkel – veel mõned aastad varem oleks sellise ülevaate koostaja rännanud kiiresti oma raamatu õnnetutele kangelastele järele sinna kuskile, kust tagasi ei tulda…
”Kõige kohutavam ajajärk meie rahva ajaloos ja elus on kahtlemata aastad 1941-1953. Siis oli iga päev inimeste vangistamisi, mahalaskmisi, arreteerimisi, ülekuulamisi koos peksmisega jne. Kõik, kellel oli korralik majapidamine või kultuursem kodu, langesid põlu alla ja tunnistati rahvavaenlasteks. Sellest tingitud hirmu ajendil jätsidki paljud oma kodud maha ja läksid mujale. Enamik neist põgenes kodust just 1949 aasta küüditamisele eelneva 24 tunni jooksul. Kodud jäeti vanurite hooleks arvates, et ega neid ”surma reedel” kodust välja ei viida. Paraku ei olnud aga stalinismi ajal ebainimlikkusel piiri. Küüditati isegi üle 90-aastasi rauku.”
”Tudulinna rahva knnatuste aastad 1940-1953” jõudis lugejate ette 1989 aastal. Arhiivid olid veel suletud, eriti need, kust oleks saanud andmeid küüditatute, tapetute ja muul viisil kannatanute kohta. Õnneks oli siis veel elus neid, kes mäletasid. Ja Linda Haamer teadis ja tundis neid. Põhjaliku kirjavahetuse, paljude vestluste ja isiklike mälestuste baasil see kogumik sündiski. Ja kui siis hiljem avanesid ka andmebaasid, ei ole vigade paranduseks suuremat põhjust olnudki.
See ei ole lihtne lugemine. Aga see on osake Tudulinna ajaloost, mida ei saa ega tohi maha vaikida! Need kümned ja kümned pered, kellest siin juttu, olemata milleski süüdi, ei näinud loodetud helget tulevikku. Vedas, kes ellu jäid. Aga kodu enam ei olnud, sugulased ja naabrid teadmata kadunud, hirm ja õudus valitses ümberringi…
”Paljud, kes neil päevil kodust lahkusid, ei tulnudki enam sinna tagasi.. Nende majapidamised tunnistati kulaklikeks, varandus konfiskeeriti ja jäeti kohaliku omavalitsuse valdusse. Mõnedesse taludesse asusid elama ingerlased, mõned jäid lihtsalt saatuse hooleks.
Mis sõjast oli säilinud, see hävis nüüd õeluse, kurjuse, halastamatuse ja hoolimatuse läbi.”
Märtsikuise suurküüditamise järjekordsel aastapäeval on põhjust meenutada, mälestada, mäletada…
