„Aegade jooksul on rahvad metsa ikka pidanud suureks rikkuseks. Me võlgneme metsale tunduvalt rohkem kui aimata võime“
„Ilma metsata nagu polekski maainimesel kodu, poleks selliseid sumedaid suveõhtuid, poleks ilu. Mets on avanud inimeses kauni helikeele. Mets on ka luulemeelt ergutanud ja sundinud endast pakse raamatuid kirjutama.“
Need read on kirja pannud Juhan Lepasaar (1921-2022), Oonurmest pärit loodusemees, kellele võlgneme suure tänu Alutaguse metsade-rabade ja nende elanike toredate lugude eest nii ajakirjanduses kui raamatukaante vahel läbi pikkade aastakümnete.
Jaanikuu Tudulinna raamat on teemakohane „Laaneteedel“, esimene Juhan Lepasaare teoste pikas reas. Kui see oli 1989. aastal ilmunud, järgnesid mõneaastaste vahedega juba koduküla Oonurme ajaloost pajatav „Laanetagused“ ning loodusrännakuid värvikalt kirjeldav „Sooradadel“ (millest hiljem ilmus veel täiendustega kordustrükk). Ning siis juba kõik need ülejäänud.
Aga olgu raamatu kaanel pealkiri mistahes, ikka haarab ta meid kohe esimestest lehekülgedest endaga kaasa lõpututele laaneteedele kohtuma nii karvaste kui suleliste metsaelanikega ja seisatuma väärikate puuhiiglaste ees. Igast kirjasõnast, reast ja leheküljest tulvab lugejani suurt ja sügavat austust kodumaa looduse ees.
„Alutaguse mail, kus on suured kõlavad laaned, on ringi liikunud niisugused mehed, kes otsisid kandlekuuski. Nemad panid metsa helisema oma kätetööga siis, kui mets ise ei helisenud.“
„Astun vajuvalt rabasamblalt kindlamale maale, rappa tungivale neemikule. Kõrgenenud sooseljandikel asuvad pikad kitsad põllusiilud lõikuvad raba ja metsa vahele. Liivasel künkaharjal, otse raba serval, on mahajäetud taluhooned – Meurassaare e. Mäurassaare. Enne sõda on siinsel maalapil suuearvuline pere üles kasvatatud. Nende inimeste elu ja ümbrust silmitsedes tekib tahtmine küsida, kas nad on teinud eluaegse lepingu Suure Rabaga. Sünnikoha, metsa ja Suure Raba rahulik hingus on inimesele elutarkust õpetanud, sundunud varakult enda eest seisma ja olemasolu eest võitlema: nõrgad annavad alla, tugevamad jäävad – see on looduse seadus.“
Pildil: Mäurassaare talu ait oli 1963. aastal veel püsti.
Pärast pikki rännakuid viivad laaneteed kaugete metsataludeni, kus kohtume sealsete elanikega. Ei ole nad tahtnud tulla ära külasse, kus kõik mugavused käe-jala juures oleks. Oma kodu seal metsa sees on jäänud neile nii armsaks! Neid lugusid tasub lugeda ikka ja jälle!
Pildil: Tänapäeval tähistavad Mäurassaare taluhoonete asukohti üksnes põõsad. Andres Meresmaa foto aastast 2020.
Ja mis võiks olla sumedal soojal suveõhtul pärast Lepasaare raamatute lugemist sobivamat kui astuda kastemärjas rohus vana taluõue rohtunud rada, peatuda ja kuulatada. Kuskil heinamaal krääksub rukkirääk, keda me kunagi ei näe; taamal kohisevad tasakesi põlislaaned. Veel on siin Tudulinna ümbruses ürgmetsi, kus just praegu ajavad oma tähtsaid suveõhtuasju põdrad ja kitsed, hundid ja karud ning kõik väiksemat mõõtu toredad metsaelanikud. Need, kellest Juhan Lepasaar nii elavalt oma raamatutes kirjutab.
Ja siis, kui sulged silmad, kuulata tähelepanelikult – kas ei kostu sealt kuskilt metsade tagant üksiku metsatalu koerte kauget haukumist, otsekui kaugete aegade kutsumist! See ei saa ju nii olla, sest metsatalugi on ammugi tühjaks jäänud ja katusedki varisenud. Aga Lepasaare raamatutes elustuvad paljud legendaarsed elupaigad Tudulinna ja Oonurme tagamaadel nagu Mäurassaare, Suuressaare, Võhkassaare jt. Veel on võimalik need üles leida kui huvi ja tahtmist on!
Meeleolukaid suverännakuid Alutaguse laaneteedel!
Pildil: Vaade Mäurassaare taluõuest Muraka raba avarustele. Esiplaanil mälestustahvel siin 1944. aastal õnnetult hukkunud Heinrich Tammemetsale. Foto: Andres Meresmaa