Suvi on ringirändamise aeg. Ikka tahaks minna kuskile matkama! Ja kõige parem kui selleks leidub inspireerivat kirjandust!
Jaanikuu Tudulinna raamat on teemakohane „Laaneteedel“, esimene Juhan Lepasaare teoste pikas reas. Kui see oli 1989. aastal ilmunud, järgnesid mõneaastaste vahedega juba autori koduküla Oonurme ajaloost pajatav „Laanetagused“ ning arvukaid loodusrännakuid värvikalt kirjeldav „Sooradadel“ (millest hiljem ilmus veel täiendustega kordustrükk). Ning siis juba kõik need ülejäänud.
Aga olgu raamatu kaanel pealkiri mistahes, ikka haarab ta meid kohe esimestest lehekülgedest endaga kaasa lõpututele laaneteedele kohtuma nii karvaste kui suleliste metsaelanikega ja seisatuma väärikate puuhiiglaste ees. Igast kirjasõnast, reast ja leheküljest tulvab lugejani suurt ja sügavat austust kodumaa looduse ees.
Ja mis võiks olla sumedal soojal suveõhtul pärast Lepasaare raamatute lugemist sobivamat kui astuda kastemärjas rohus vana taluõue rohtunud rada, peatuda ja kuulatada! Nautida Eestimaa kaunist loodust, mõtiskleda selle väärtuse üle ja meenutada kaugete metsatalude elanikke. Neid, kes kunagi meie eel astusid samu radu.
Radu mööda laaneteid…
Pikemalt loe juba siit: Juhan Lepasaar “Laaneteedel”
