Vana kiriku uudised

Suvi on ringirändamise aeg. Ikka tahaks minna kuskile matkama! Ja kõige parem kui selleks leidub inspireerivat kirjandust!

Jaanikuu Tudulinna raamat on teemakohane „Laaneteedel“, esimene Juhan Lepasaare teoste pikas reas. Kui see oli 1989. aastal ilmunud, järgnesid mõneaastaste vahedega juba autori koduküla Oonurme ajaloost pajatav „Laanetagused“ ning arvukaid loodusrännakuid värvikalt kirjeldav „Sooradadel“ (millest hiljem ilmus veel täiendustega kordustrükk). Ning siis juba kõik need ülejäänud.

Aga olgu raamatu kaanel pealkiri mistahes, ikka haarab ta meid kohe esimestest lehekülgedest endaga kaasa lõpututele laaneteedele kohtuma nii karvaste kui suleliste metsaelanikega ja seisatuma väärikate puuhiiglaste ees. Igast kirjasõnast, reast ja leheküljest tulvab lugejani suurt ja sügavat austust kodumaa looduse ees.

Ja mis võiks olla sumedal soojal suveõhtul pärast Lepasaare raamatute lugemist sobivamat kui astuda kastemärjas rohus vana taluõue rohtunud rada, peatuda ja kuulatada! Nautida Eestimaa kaunist loodust, mõtiskleda selle väärtuse üle ja meenutada kaugete metsatalude elanikke. Neid, kes kunagi meie eel astusid samu radu.

Radu mööda laaneteid…

Pikemalt loe juba siit: Juhan Lepasaar “Laaneteedel”

1925. aasta suve saabudes toimetasid Tudulinna aktiivsed kogukonnainimesed mitmesuguste toredate ettevõtmistega. Spordiselts “Noorus” pidas oma aastakoosolekut, millest saab ülevaadet lugeda 7. juuni Postimehest ning sama päeva Päewaleht annab teada, et “Neil päewil awati kohaliku rahwaraamatukogu seltsi pooli rahwamaja saalis lugemislaud kõigi tähtsamate eestikeelsete ajalehtede ja ajakirjadega.Tudulinn on kaugem metsanurga vald meie kodumaal ja siia ulatab elaw sõna õige harwa, sellepärast on tõsiselt terwitataw iga samm, mis kirjandust inimestele kätesaadawaks teeb.” Muidugi on nende nupukeste kirjasaatjaks ei keegi muu kui Otsa Paul ehk Paul Haamer. 

Tänavu on Tudulinnas põhjust tähistada mitmeid “ümmargusi” tähtpäevi möödunud aegade märgilise tähendusega sündmustest. Äsja sai maha peetud paljude osalejatega pidustused hariduselu järjepideva alguse 180 aasta tähistamiseks. Üks teine oluline sündmuste ahel sai alguse täpselt 140 aastat tagasi ning seda meenutamegi seekordses pikemas minevikuloos.

1885. aastal sai teoks esimeste Tudulinna talumeeste kauaaegne suur unistus – nad said oma maal pärisperemeesteks. Algas talude päriseks ostmine, mis tänu talumeeste ja nende isade varasemale nutikusele osutus erakordselt soodsaks! Lugegem toredat asjakohast ülevaadet Tudulinna elust-olust, mis on kirja pandud 20. sajandi algusaastatel:

Tudulinnast

/—/ Selles „Seletuses” leidub paljugi tähelepanemise väärt, huvitavaid asju. Nr. 37 „Koidus” on kirjutatud, et põline rent Eestimaal ühes ainsas mõisas sisse seati. Mina omalt poolt võin teatada, et nimetatud mõis Wirumaal, Iisaku kihelkonnas, meie Tudulinn on. Siin mõisas oli peale 100 talukoha, kellel põline rent kontrahtis oli ära määratud, mis keegi kõrgendada ei võinud. Praegu on aga weel üks ainukene talukoht põlise rendi peal. Teised on ostetud.

Umbes 20 aasta eest, kui parun T. Tudulinna mõisa oli omandanud, hakkas ta talupoegadele krunti panemist ja ostmist soovitama. Et põlise rendi kontrahis üks punkt oli, mille järele kohapidajad ahjukütet sealt pidivad vedama, kust mõisa omanik määras, (vahest kaunis kaugelt) ja et suure külana wana viisi koos elada põllud väga kaugel oliwad, saivad kontrahtid mõisniku ja talupoegade vahel vaba kokkuleppimise teel murtud, maad kruntidesse pandud ja ära ostetud. Nii palju oli aga põlisest rendi kontrahtist kasu, et ostuhind mitte mõisniku tahtmise, waid vana rendi suuruse järele sai määratud, misläbi tessatin umbes 15—20 rbl. maksma tuli. Seeläbi saivad kohad üsna odavalt ostetud; täied suured talukohad tulivad aga 1000—1600 rubla maksma, kuna nüüd juba 4 ehk 5 kordset hinda nende kohtade eest maksetakse. Mõni väiksema koha ostja ei maksnud oma koha eest mõisnikule kopikatgi, vaid sai koha ja veel raha pealegi. Näituseks: Kredit kassast laenati koha peale 400 rbl. ja mõisa omanik maksis hoonete ümber ehitamiseks 200 rbl. kokku 600 rbl, koht maksis aga 500 rbl. Seega sai ta mõisast weel 100 rbl. kohale lisaks.

PILDIL: Treiali talu oli üks neist, mis 1885. aastal esimeste seas mõisnikult välja osteti. Peremeheks oli siis Madis Mölder. (Foto pärineb küll hoopis hilisematest aegadest; tallu tuleb juba elektriliin)

Praegu elab Tudulinna rahvas kaunis jõukalt. Enamasti kõigil on elumajad rehetubadest lahutatud, laudadega vooderdatud ja värvitud. On ka teliskividest ehitatud ja kahekordseid elumajasid, sest Tudulinna mehed on ehituse töödes ja voki treimises laialt kuulsad. Küla omandab juba alevi nägu, sest 4 poodi, 2 pagariäri ja kivist vallamaja ja niisamasugune koolimaja, kahe suure klassi toaga, annavad selleks juba õigust. Kahju aga, et Tudulinna mehed omale kõrgemat kooli ei hakka asutama. Peale selle leidub Tudulinnas 8 tuule- ja 1 vesiveski, üks teliskiwi ja üks kausitehas, mis kõik talupoegade päralt on. Varaliselt kui ka waimliselt sammub Tudulinn edu poole. Peale vallakooli, kus kaks kooliõpetajat töötavad, on weel Tudulinnas kirik, vennaste koguduse palvemaja, musika selts, puhkpillide, keelpillide meeste ja sega koorid ja tulekahju kordade wastastiku awitamise selts. Ajalehti loetakse tublisti, iseäranis „Koitu”.

(Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 22 juuni 1907)

31 mail tähistame Tudulinna hariduselu alguse kokkuleppelist 180. aastapäeva. Ehkki tänapäeval koolikell siinmail enam ei helise, on suure juubeli puhul kohane tuletada meelde need paigad, kus paljude aastate jooksul lastele koolitarkust jagatud on.

Esimesed teadaolevad õpitunnid toimusid vanas Altru talumajas, mis 1845. aastal mõisa korraldusel selleks ümber sai kohandatud. Maja asus Tagajõe kaldapealsel, mõisa vastas, umbes hilisema Tudulinna meierei kohal (hilisemad põlvkonnad teavad piimatööstuse ümberehitatud hoonet pigem sovhoosi kontori ja hiljem viimase vallamajana). Esimesest koolimajast ei ole mõistetavalt olemas ühtegi fotot ega joonist.

Kui see maja kitsaks jäi, võeti ette uue kooli ehitamine. Ka asukoht valiti teine – sinna, kus praegugi koolimaja seisab, püstitati puust koolihoone 1874-1875 . See oli suurem ja avaram ning mahutas üha kasvava õpilaste hulga ligi kolme aastakümne jooksul, kuid jäi taas väikeseks. Sellestki koolihoonest pole kahjuks teadaolevalt ühtegi fotot säilinud, kuid on üles joonistatud tema põhiplaan (Elsa Karbi raamatus ”Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”, 1978).

PILDIL: Tudulinna teise, puust koolimaja põhiplaan (1874-1904).

Kolmas Tudulinna kool ehitati valla tellimusel Lohusuu talupojast ehitusmeistri Arhup Sudovi ja Paide mehe Ivan Žernovi juhtimisel aastal 1904, nüüd juba maakividest. Plaani olevat koostanud vallavalitsus (Ago Kerge raamatu ”Alutaguse uinuv kaunitar”, 2023 andmetel), kuid sarnase ilmega vanu koolihooneid on näha mujalgi Eestimaal. Maja ”sai raudkiwist, sisemise telliskiwise voodriga, 14 sülda pikk, 6 sülda lai, kahe klassitoa ja kõigi tarwiliste ruumidega” (Postimees, nr. 54, 6 märts 1904).

PILDIL: Tudulinna kolmas koolimaja (ehitatud 1904) ja selle algne esimese korruse põhiplaan.

Laste arv Tudulinnas kasvas endiselt. Juba 1911 aastal oli valla volikogus arutusel ruumipuuduse küsimus. ”Otsustati Tudolinna wallakoolile teist korda peale ehitada ja selleks otstarbeks kroonu käest 2000 rubla toetusraha paluda, et sinna mingisugust suuremat kooli siis sisse saaks seadida. Wald omalt poolt lubas ehituse peale 1000 rubla abiraha ja weab materjali kohale“ (Päewaleht, nr. 3, 4 jaanuar 1912 ). Sellest plaanist ei saanud küll tookord asja. Peatselt algas Esimene maailmasõda, mis tõi kaasa hoopis suuremad mured.  Ruumi murede leevendamiseks anti kooli kasutusse nn Võsumõis – endine vennastekoguduse hoolekandjate residents.

Kui Eesti Vabariigi päevil muutus kooli ruumide probleem veelgi tuntavamaks ja nüüd lõpuks leiti ka lahendus. 1932-1933 ehitati Viru Maavalitsuse inseneri Georg Gutmanni projekti järgi koolimajale peale teine korrus, kuhu mahtusid muu hulgas paar klassiruumi ja korter õpetaja jaoks. Samal ajal ehitati ümber ka esimene korrus.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast teise korruse valmimist 1930-tel.

Kui Tudulinnas 1954. avati keskkool, suurenes ruumikitsikus taas. 1960. aastal ehitati koolimajale veel mansardkorrus ja hoone sai oma tänapäevase ilme.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast mansardkorruse lisandumist 1960-tel.

Veel nõukaaja lõpus oli kavas hakata ehitama suurt juurdeehitust, kuid sellega ei jõutud vundamendist kaugemale. Jätkuvat ruumipuudust leevendati vana vallamaja ning natsionaliseeritud Köstri talu elumaja kasutamisega kooli tarbeks.

Tänaseks on heas korras Tudulinna koolimajast saanud kogukonnamaja, kus on kodu leidnud kohalikud seltsid, raamatukogu, spordisaal jms.

PILDIL: Tudulinna koolimaja tänapäeval. Esiplaanil nn Mathiesenite tamm, mille suguvõsa liikmed istutasid päeval, mil Mälestuste Pargis avati mälestuskivi kolmele Mathiesenite suguvõsast pärit koolmeistrile.

Ilusal kevadisel lehekuul ei kipu jääma aega pikematesse lugudesse süvenemiseks. Saja aasta tagustes päevalehtedes kirjutati Tudulinnast küll. Ilmusid värvikad kirjeldused mõisaaegsest teoorjusest Virumaa mõisates, kus teiste seas oli ka Tudulinna mainitud (loe Waba Maa, nr. 114, 19 mai 1925) ning Iisaku kihelkonna linnamägedest ja nendega seotud pärimustest, kus loomulikult ka Tudulinna Linnamäest juttu oli (loe: Waba Maa, nr. 113, 17 mai 1925).

Kuid tänapäeval müüvad ju kõige paremini kõikvõimalikud kollased uudised ja krimilood. Neist esimesi (õnneks!) vanal ajal nii väga lehtedes ei avaldatud, küll aga ilmus teateid mitmesugustest kurjadest tempudest. Ei pääsenud neist ka Tudulinna rahvas. Olgu siis seekordsed sajandilood vähemal või rohkemal määral kriminaalsed, pärinedes maikuust aastatel 1905, 1915 ja 1935;

Alustuseks täpselt sajanditagune tähtis teadaanne ühe kivihunniku kohta, mis mõisaaegadest vedelema jäänud. Huvitav oleks teada, kas Tudulinna mõisa viimane omanik, keegi Aleksander Vojeikov, seda kuulutust 1925. aasta 15. mai Postimehest ka lugema juhtus? Või kas ta üldse  Eestimaal viibis…

Päris hull lugu juhtus 20 sajandi algul Kellassaare kandis Pastikasiku talu vanaperenaisega: 

3. mail leiti Tudulinnast keegi Amalie Altroff surnult. Surnu keha lahtileikamisel selgus, et Altroff on ära kägistatud. Mõrtsukas, Altroffi wäimees Karl Aron, on wangi wõetud ja oma süü üles tunnistanud. Ta elanud oma ämmaga alalises tülis ja saatnud eide wiimaks seal juures niioodi oma kaelast ära.

(Uus Aeg, 21 mai 1905)

Kümmekond aastat hiljem käis Esimene maailmasõda. Paljud Tudulinna mehedki olid mobiliseeritud lahinguväljale. Aga mis toimus samal ajal kodus?

Tudolinnast.

Jälle tants! Mõned kuud ei olnud meie seltside pidudel tantsu, aga nähtawaste ei arwatud ilma selleta enam läbi saawat. Nelipühi pidul seisis muu eeskawa lõpul suure kirjaga „tants”. Kas ei tuleks meil siin mõtlema jääda, et meie oma wendade surma juures tantsime? Meie tantsime, nemad walawad werd waenuwäljal … meie eest!

(Päewaleht, nr. 113, 22 mai 1915)

Ei midagi uut siin päikese all. Metsavargused pole ainult tänapäeva teema, neid esines ka ammustel aegadel. Ehkki mastaabid olid vist veidike väiksemad…

Metsawargus Tudulinnas.

Wiimasel ajal on Tudulinna wallas tulnud korduwalt ette metsawargusi. Nüüd on varastatud jälle August Pikhofi metsast neli haawapalki, mille väärtus 60 krooni. Samuti kurtis Erich Altrow, et tema metsast on omavoliliselt maha raiutud 13 haawapalki. Omanik hindab kahju 121 kroonile. Politsei asus metsakratte selgitama. Nagu kuulda, on metsaraiumises langenud kahtlus kolmele kohalikule talupidajale.

(Uus Sõna : rahvuslik informatsioonileht erakondliku kuuluvuseta, 3 mai 1935)

”Tudulinlane on läbi aegade tahtnud saada harituks, püüelnud ilu loomise poole osaledes tegevustes, mis arendasid ta sellealaseid võimeid. Ta mõistis, et seda ilu- ja rõõmusädet, mis hinge rikastab, tuleb hoida, arendada ja tulevastele põlvedele edasi anda.“

Aprillikuu Tudulinna Raamatuna tutvustame kümne aasta eest ilmunud ainulaadset trükist “Kultuurihuvilised tudulinlased läbi sajandi”. Selle autorid on Tudulinna kultuurielu kauaaegne aktiivne eestvedaja, muusikaõpetaja ja koorijuht Evi Ostrak ja endine vallavanem Bruno Uustal.

Raamatusse on kogutud andmeid ligi saja siitkandi talupere kohta, kus on eri aegadel tegeletud muusikaga, mängitud pilli, lauldud, näideldud, tantsitud. Eriline tähelepanu on pühendatud klaverile, sest sel kaunikõlalisel pillil on olnud paljudes Tudulinna taludes eriline koht.

Toreda üllatusena leiab lugeja raamatu vahelt DVD plaadi “Tudulinna klaverite radadel”, kus lisaks kaunitele vaadetele ja taustal kõlavatele klaveripaladele kuuleme mitmeid meenutusi tudulinlastelt, kellest mitmed on viimase kümnendi jooksul kahjuks meie hulgast jäädavalt lahkunud. Nende sõnad ja mälestused aga elavad meie keskel edasi.

Täpsemalt loe siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?page_id=5718

Kevade tulek ja talve minek ergutas Tudulinna rahva toimetusi ka sada aastat tagasi. Toimusid taas mitmete seltside koosolekud ning elu puhuti sisse ühismeierei tegevusele. Tänu usinale kroonikule Paul Amerile jõudsid lühemad ja pikemad sõnumid tudulinlaste ettevõtmistest aprillikuu jooksul mitmeid korda suurtesse päevalehtedesse, mõnikord lausa järjestikuste päevade numbritesse. Tudulinna oleks olnud justkui Eesti elu üheks keskpunktiks! 

Meie tänases tagasivaates keskendume väljavõttele ühest pikemast loost pealkirjaga “Kuidas Tudulinnas elatakse”. See ilmus 16. aprilli Postimehes 1925 ja siin kirjeldati Tudulinna eluolu mitme kandi pealt, muu hulgas seda, kuidas raskete teeolude tõttu oli raske siit välja pääseda ja põllupidajatel oma saadusi suuremate linnade turgudele viia. Ei ole kokku hoitud Tudulinna rahva vaimuelu rikkuse kiitmisega, seltside rohkuse ja korralike suurte elumajade nimetamisega. 

Lugemiseks toome kirjelduse tublide Tudulinna puutöömeistrite tegevusest mitmesuguste tarbeesemete valmistamisel, millega nad oli saavutanud laialdase tuntuse kodukohast palju kaugemalgi:

Kuidas Tudulinnas elatakse.

Tudulinna mehed on juba ammust ajast osawate wokimeistritena tuntud. Tudulinna wokid on üle kodumaa üldist tarwitamist leidnud, kuna need teiste meistrite tööst kaugelt ees on. Samuti on Tudulinnas valmistatud saanid terwel Wirumaal jõukamatesse taludesse teed leidnud, mis oma nägususe poolest ikka otsitavad on olnud. Arvamata hulk sarjasid on ümbruskonna põllumeeste juures tarvitamist leidnud, mis jällegi omal ajal Tudulinnas valmistati. Ei saa veel nimetamata jätta neid tuhandeid tünnivitsu, mis siit igal talvel Kunda ja Aseri vabrikutesse on viidud.

FOTOL: Tudulinna kandi tuntumaid vokimeistreid, Sahargu Pajura talu peremees Ludvig Suurväli 1937. aastal oma toodanguga kodutalu ees. Pilt SA Virumaa Muuseumid kogudest

Kõik see annab tunnistust käsitööliste rohkusest siinses metsawallas, kus selleks tingimused õieti soodsad. Wanemad inimesed räägivad, et ennemalt pole siin talu leidunud, kus vokkisid poleks walmistatud. Sügiseks oli paljudes taludes tihtipeale 100 ja enam vokki suviste tööde vaheajal valmis tehtud, millega esimese lume tulekul sajad verstad kodust kaugele sõideti, et neid laatadele ehk küladesse kaubale viia. Sagedasti tuli mitu nädalat kaubareisil viibida, kui müük hästi ei õnnestanud. Rohkel arvul viidi omal ajal vokkisid üle Peipsi, kus neid lähemates Wene külades müüdi. Seal saadi paremat hinda kui oma! maal. Enne ilmasõda, kui lina- ja takuketruse vabrikud hoogsalt päevakorrale kerkisid, hakkas vokkide tarvitamine kodumaal tuntawalt kahanema, kuna linad ja takud enamalt jaolt vabrikusse ketramiseks wiidi. Selle tõttu kahanes siis ka vokitegijate arv.

FOTOL: Ludvig Suurväli Pajura talu sepapaja ees. Pilt Eesti Rahva Muuseumi kogudest

Wokid ei leidnud enam nii suurt tarwitamist; sõjaajal aga, mil wabrikud seisma jäid, sai wokk jällegi eesõiguse: nähti ära, et ilma selleta ikkagi läbi ei saa. Ms just woki talus wajaduslikuks teeb, on asjaolu, et ega igakord seda naela wõi paari willu, mis ehk sukalõngaks on waja kedrata, vabrikusse ei saa wiia seda peab kodus ise ära tegema, milleks pikkadel talveõhtutel aega küllalt. Selleks peab wokk majas olema. Olgugi, et vokiga palju tööd on (võiks juure lisada, et meistrite jutu järele on igal wokil tervelt sada auku), jaguneb tema walmistamine pika aja peale ära, nii et pulkade westmine ja nende treimine tihti teiste talutööde vaheajal sünnib, kuna lõpulik walmistamine õige ruttu edeneb. Wälja rehkendades loetakse ühe woki tegemiseks üldse kaks päewa, kuid kui kraam waremalt walmis muretsetud, wõib Tudulinna meister igal nädalal paarikümnepealise wälja lasta.

Postimees nr. 101, 16 aprill 1925

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.

(Marie Under)

Eesti Raamatu Aasta tähistamisel liigume järgmise Tudulinna-teemalise kogumiku juurde, mis just märtsikuul omab erilist tähendust. Tähistame ju 25 märtsil sünget aastapäeva – 1949. aastal algas siis paljude eestimaalaste tee külmale maale. Tee, kust suur hulk kunagi tagasi ei tulnud…

Tudulinnast Sahargu külast pärit kooliõpetaja ja koduloo uurija Linda Haamer võttis kohe kui see võimalikuks osutus ette suure töö – kogus kokku andmed Tudulinna kandist mitmesuguste repressioonioonide ohvriks langenute ja samal ajal kodust põgenenud külaelanike lood ning sidus need kokku samade kaante vahele.

“Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953” on tõsine koguteos, mida põhjust ikka ja jälle avada, lugeda, meenutada…  Mõelda ja mälestada neid, kes siit viidi.

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Linda Haamer. Tudulinna rahva kannatuste aastad 1940-1953

1925 aasta märtsikuul toimus Tudulinnas terve hulk tähtsaid koosolekuid. Oma aastakokkuvõtteid tegid ja tulusid-kulusid lõid usinalt kokku nii Põllumeeste Selts kui ka Laenu- ja Hoiuühisus. Mõlemal olid omad mured, kuidas edukalt end ära majandada. Aga kuna oleme siin sajanditagustes lujgemisrännakutes juba ennegi seltside tegevusi inspekteerinud, siis keskendume seekord teistele sündmustele, mis samuti üleriigilistesse lehtedesse jõudsid. 

Noored tudulinlased leidsid aega ja indu mitmesuguse spordiga tegelemiseks. “Postimehest” saame lugeda spordiseltsi “Noorus” kiirest arengust kõigest ühe aasta jooksul. Siit tekib tahtmatult küsimus – kui innukad sportlased tänapäeva tudulinlased õieti on…

Spordi kursused Tudulinnas

korraldas kohalik spordiselts «Noorus” 26. weebr. kuni 5. märtsini, millest osawõtmme õige elaw oli. Juhatajaks oli haridusministeeriumi spordiinstruktor K. Saar. Kursused peeti Tudulinna laulu ja mänguseltsi ruumes. Tegelikult võtsid osa kursustest 36 inimest, kes järjekindlalt harjutustel käisid.

Tudulinna spordiselts «Noorus” tegutseb alles teist aastat, asutatud möödunud aasta suwel kohalikkude noorte algatusel. Kursused olid õieti seltsi esimene eluawaldus, olgugi et juba läinud suwel külanurmel jalgpalli löödi, kuid seltsi põhikiri registreeriti alles sügisel. Kursuste puhul kaswas seltsi liikmete pere tuntawalt, nimelt tõusis liigete arw 30 pealt 97 peale. Üldse on koha peal noorte seas spordi wastu elawat huwi tunda ja tahtmist seltsis kaasa töötada, mis osalt seletataw sellega, et seni noortel keskkoht puudus, mille ümber end oleks koondanud. Eestseisuses on kõik noored huwiosalised, nimelt: Rud. Rennel, Al. Mölder, Joh. Mölder, T. Pruus ja Paul Amer. Spordiseltsi algatusel organiseeriti ka kohalik kaitseliit. Eelolewal kewadel kawatsetakse suurem spordipäew piduga korraldada, samuti suwel huwiosalistest õpperingid moodustada, milleks kohaliku koolinoorsoo kaasabi loota wõib.

(Postimees (1886-1944), nr. 66, 8 märts 1925)

Pikem ja põhjalikum, natuke filosofeeriv kirjatükk arutleb põllumajanduliku tegevuse väljavaadete üle siitkandi vaheldusrikkal maastikul – sooservade ja kraavikallaste ülesharimisest jms. Aga juba tol ajal osati hästi mõelda oma kaupade turundamisele – s.t. põllumajandussaaduste müügile. Ja siin kerkis paratamatult esile transpordi küsimus, sest potentsiaalsed ostjad olid ju kaugel. Niisiis – kuidas kapsad-kartulid turule toimetada? Loeme lehest:

Põllumajanduslised wäljawaated Tudulinna ümbruskonnas.

/—-/

Siinsele põllupidamisele on seni olnud raudtee kaugus suureks nuhtluseks. Nendegi olemasolewate põllusaaduste turuletoimetamine on poolesaja werstalise teekonna tõttu wõimatuks saanud. Põllumehel on puudunud side linnaga, ühendust ei ühegi suurema liikumiskeskpunktiga. Nüüd on ka siin paranemist oodata, kuna Sondast tulew kitsaroopaline raudteeharu praegusel kujul juba kaunis lähedale Tudulinnale ulatab. Kuid loodetatvasti wõetakse arwesse see suur tähtsus, mis raudteel, kui see otse Tudulinnast läbi lõikaks, siinse majandusliku elu peale oleks, ja ei wiiwitata ka Tudulinna —lisaku raudteeharu ehitamisega.

(Postimees (1886-1944), nr. 85, 27 märts 1925)

Pildil: Sonda-Mustvee kitsarööpaline raudtee

Ei hakanud raudtee kunagi Tudulinnast “läbi lõikama” nagu jäi ehitamata ka harutee Iisakusse. Veelgi enam – ajalooks on juba ammu saanud kogu Sonda-Mustvee kitsarööpaline…

Muide – kõigi nende lehelugude autoriks on väsimatult energiline Tudulinna kroonik Paul Amer Sahargu Otsa talust.

Märtsikuu lugude lõpetuseks üks tänuavaldus kümme aastat varasemast ajast, mil käimas oli suur sõda ja palju Tudulinna mehi võitlemas kaugetel rinnetel. See ilmus 1915. aasta 27. märtsi “Tallinna Teatajas” ja tänu avaldajaks võib olla Aleksander Amer (1893-1974) Jagora talust.

Eesti Raamatu Aasta puhul jätkame teekonda kirjasõna juurde, kus juttu Tudulinnast või tudulinlastest või ehk koguni mõlemast.

Küünlakuu lugemissoovitus viib meid kauge aja taha.  Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades” ilmus juba 1937. aastal, mil Eesti Wabariik oli täies elujõus.

See ei ole ju õigupoolest kaugeltki mitte Tudulinna raamat, sest autor viib lugeja toredale rännakule paljudesse Virumaa paikadesse, kaasa arvatud kaugetele meresaartele, kuhu tänapäeval puudub igasugune võimalus pääseda. Aga jutud Tudulinnast, Oonurmest ja Peressaarest ning siinsetest inimestest pakuvad toreda lugemiselamuse viies meid otse ja vahetult 1930-te aastate külaelu keskele. Ja kui positiivse hinnangu võõrsilt saabunud reisimehe poolt siinne kant raamatu lehekülgedel saab!

Täpsemalt saab raamatust lugeda siit: Jüri Parijõgi “Alutaguse metsades”