10 augustil Tudulinna Linnamäel juba kaheksandat korda toimunud traditsiooniline kogukonnafestival Tudulinna Tuled meelitas ilusal suvisel pärastlõunal kokku arvuka kultuurihuvilise publiku nii lähedalt kui kaugemalt.

Ajaloolise puukiriku ees kõlas kaunis romantiline muusika, meenutati möödunud aegu, kuulati õpetlikke loomalugusid ning tähistati Tudulinna Raamatu aastat.

Põhjalikum ülevaade toimunust koos meeleolukate piltidega avaneb siin: Tudulinna Tuled VIII

Üks tore südasuvine ajaviide on otsida oma esivanemate jälgi – vanu talukohti. Käia paikades, mis on kord hoole ja armastusega rajatud, nähtud palju vaeva, haritud maad ja kasvatatud lapsi. Tudulinna mail leidub ligi 400 põlistalu, millest suur hulk kahjuks ammu juba vaid mälestuseks saanud. Neid mälestusi aitab edasi kanda omapärane kogumik “Tudulinna Talude Raamat”, mis jõudis lugejateni 1991. aastal.

Talude raamatuga saab täpsemalt tutvuda siin: Tudulinna Talude Raamat 

Veel parem võimalus nii “Tudulinna Talude Raamatut” kui kümneid teisigi unikaalseid ja ajaloolisi Tudulinna-teemalisi trükiseid ja käsikirju uudistada avaneb juba 10. augustil suvefestivalil   Tudulinna Tuled VIII

Kohtumiseni Tudulinnas juba pühapäeval!

1925. aasta südasuvel korraldas Tudulinna spordiselts toreda spordipäeva, millest 24. juuli 1925 “Postimehes” ka kokkuvõtlik ülevaade ilmus:

Tudulinna spordiselts „Noorus”

korraldas läinud pühapäewal suurema spordipäewa, mille eeskawas olid wõistlused spordiwäljal ja õhtul seltsimajas pidu. Nimetatud päew läks kõigiti hästi korda ja tõi seltsile sissetulekut 13 000 marga ümber, millest ligi 10 000 marka puhast tulu jääb. Kuna osa spordiabinõusid seltsil puudub, ei saadud kõigil aladel wõistelda. Tähtsamateks tagajärgedeks oleks: kõrgushüpe hooga 152 sm T. Pruus: kaugushüpe hooga 529 sm E. Roost: 3000 meetri jooks korraldamata jooksuteel 13 min. P. Maasik. Jalgpalli mängus wõitis Tudulinna meeskond Mustwee-Lohusuu segameeskonda 4:1 wastu. Peale wõistlusi algas kohaliku laulu- ja mänguseltsi ruumes pidu. Rahwa osawõtt spordipäewast oli röõmustawalt õige elaw.

Aga täpselt samal kuupäeval, kuid veel 40 aastat varem ilmus “Eesti Postimehes ehk Näddalilehes” pikk lugu sellest, kuidas  Tudulinna “mängukoor” kauni kontserdiga rahvast oli rõõmustanud. Kuna ka nüüd on kohe saabumas järjekordne kogukonnafestival “Tudulinna Tuled” toredate esinejate ja põnevate esitlustega, tasub sissejuhatuseks lugeda läbi, kuidas juba 140 aasta eest Tudulinna mõisapargis kõrgetasemelist muusikaelamust pakuti! 

Väike lõiguke sellest ülevaatest allpool, terviklugu kättesaadav vanade ajalehtede andmebaasis Digaris.

Kohtumiseni juba 10. augustil Tudulinna linnamäel Tudulinna Tuled VIII festivalil! Kava vaata siit: https://tudulinnakultuurikants.ee/?p=5802

Pühapäew andis Tudulinna mängukoor säälse mõisa puiestikus kontserti. Ehk ma küll suur muusika-tundja ei ole, siisgi on mul õnn osaks olnud mõndagi mängukoori linnas ja maal kuulda, tõega pean tunnistama ja ütlema: auu Tudulinna mängukoorile, kes lühikese aja sees Kalewipoja sammu edasi on astunud, auu tema juhataja T. Pikhoffile, kelle juhatuse all koor nii jõudsasti edasi on jõudnud. Tükid, mis mängiti, saiwad puhtalt ja selgelt ette kantud, nii et rõõm seda kuulda oli, rõõm paistis iga osawõtja palest, rahulolemine ja kiitus igaühe keelest. Tänu ja jõudu soowin neile südamest. Edasi, armsad Eesti wennad, astuge edasi rõõmus ja ühel meelel, nõuul ja jõuul astuge oma rada, tehke tööd isamaa kasuks.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 30, 24 juuli 1885)

Kogukonnafestival Tudulinna Tuled on taas tulekul!

Juba 10. augusti pärastlõunal, algusega kell 15.30 saab alguse järjekordne “Tudulinna Tuled” festival. Kava on tavapäraselt mitmekesine, ajakohane ja meeleolukas!

Üks suur laulupidu, järjekorras juba XXVIII, sai juulikuu esimestel päevadel Tallinna lauluväljakul vihmasabinate kiuste edukalt ära peetud. Kõlas palju uut koorimuusikat, aga ka need kõige-kõige hingelähedasemad laulud, mil juhtub midagi enneolematut – sada tuhat inimest seisavad tihedalt külg külje kõrval ja laulavad. Ikka ja jälle.

Ka Tudulinna rahvas on ammusest ajast lauluarmastajad. Seda tehti juba siis kui mingeid kooridest ega seltsidest keegi unistadagi ei osanud. Ajad muutusid ja peaaegu sama pikk kui on Eesti laulupidude traditsioon, on ka Tudulinna koorilaulu ja pasunamängu lugu. See lugu on paari aasta eest kaante vahele kogutud.

Laulupeo kuu Tudulinna raamat Eesti Raamatu Aasta tähistamisel on „Talutarest laulukaare alla“.

„Talutarest laulukaare alla“ on Tudulinna muusikalugu läbi mitme sajandi. Käime üheskoos läbi pika teekonna küla esimesest koorist ja orkestrist laulupidudele; saame osa paljude kultuurisündmuste vahetutest muljetest algul vanade ajalehtede vahendusel, hiljem juba paljude tudulinlaste isiklike mälestuse kaudu.

Tudulinlaste lauluteekonda aitavad ilmestada kümned pildimeenutused 19. sajandi lõpust kuni kaasajani välja; paljud neist avaldatakse esmakordselt.

Edasi loe juba siit: Talutarest laulukaare alla

NB! Juba täpselt kuu aja pärast – 10. augustil 2025 – toimuval traditsioonilisel suvefestivalil TUDULINNA TULED on muu hulgas kavas ka raamatunäitus unikaalsetest Tudulinna-teemalistest väljaannetest koos tutvustusega! Saab näha ka ammu ilmunud raamatuid, millest paljud on küll kuulnud, kuid ise pole kunagi neid näinud ega lugenud.

Mitte kunagi varem pole nii palju Tudulinna raamatuid ühekorraga väljanäitusel olnud kui nüüd Tudulinna Tuled festivalil !

Kõik on oodatud 10. augustil Tudulinna linnamäele! Jälgige reklaami meie kodulehel ja Facebookis!

Suvi on ringirändamise aeg. Ikka tahaks minna kuskile matkama! Ja kõige parem kui selleks leidub inspireerivat kirjandust!

Jaanikuu Tudulinna raamat on teemakohane „Laaneteedel“, esimene Juhan Lepasaare teoste pikas reas. Kui see oli 1989. aastal ilmunud, järgnesid mõneaastaste vahedega juba autori koduküla Oonurme ajaloost pajatav „Laanetagused“ ning arvukaid loodusrännakuid värvikalt kirjeldav „Sooradadel“ (millest hiljem ilmus veel täiendustega kordustrükk). Ning siis juba kõik need ülejäänud.

Aga olgu raamatu kaanel pealkiri mistahes, ikka haarab ta meid kohe esimestest lehekülgedest endaga kaasa lõpututele laaneteedele kohtuma nii karvaste kui suleliste metsaelanikega ja seisatuma väärikate puuhiiglaste ees. Igast kirjasõnast, reast ja leheküljest tulvab lugejani suurt ja sügavat austust kodumaa looduse ees.

Ja mis võiks olla sumedal soojal suveõhtul pärast Lepasaare raamatute lugemist sobivamat kui astuda kastemärjas rohus vana taluõue rohtunud rada, peatuda ja kuulatada! Nautida Eestimaa kaunist loodust, mõtiskleda selle väärtuse üle ja meenutada kaugete metsatalude elanikke. Neid, kes kunagi meie eel astusid samu radu.

Radu mööda laaneteid…

Pikemalt loe juba siit: Juhan Lepasaar “Laaneteedel”

1925. aasta suve saabudes toimetasid Tudulinna aktiivsed kogukonnainimesed mitmesuguste toredate ettevõtmistega. Spordiselts “Noorus” pidas oma aastakoosolekut, millest saab ülevaadet lugeda 7. juuni Postimehest ning sama päeva Päewaleht annab teada, et “Neil päewil awati kohaliku rahwaraamatukogu seltsi pooli rahwamaja saalis lugemislaud kõigi tähtsamate eestikeelsete ajalehtede ja ajakirjadega.Tudulinn on kaugem metsanurga vald meie kodumaal ja siia ulatab elaw sõna õige harwa, sellepärast on tõsiselt terwitataw iga samm, mis kirjandust inimestele kätesaadawaks teeb.” Muidugi on nende nupukeste kirjasaatjaks ei keegi muu kui Otsa Paul ehk Paul Haamer. 

Tänavu on Tudulinnas põhjust tähistada mitmeid “ümmargusi” tähtpäevi möödunud aegade märgilise tähendusega sündmustest. Äsja sai maha peetud paljude osalejatega pidustused hariduselu järjepideva alguse 180 aasta tähistamiseks. Üks teine oluline sündmuste ahel sai alguse täpselt 140 aastat tagasi ning seda meenutamegi seekordses pikemas minevikuloos.

1885. aastal sai teoks esimeste Tudulinna talumeeste kauaaegne suur unistus – nad said oma maal pärisperemeesteks. Algas talude päriseks ostmine, mis tänu talumeeste ja nende isade varasemale nutikusele osutus erakordselt soodsaks! Lugegem toredat asjakohast ülevaadet Tudulinna elust-olust, mis on kirja pandud 20. sajandi algusaastatel:

Tudulinnast

/—/ Selles „Seletuses” leidub paljugi tähelepanemise väärt, huvitavaid asju. Nr. 37 „Koidus” on kirjutatud, et põline rent Eestimaal ühes ainsas mõisas sisse seati. Mina omalt poolt võin teatada, et nimetatud mõis Wirumaal, Iisaku kihelkonnas, meie Tudulinn on. Siin mõisas oli peale 100 talukoha, kellel põline rent kontrahtis oli ära määratud, mis keegi kõrgendada ei võinud. Praegu on aga weel üks ainukene talukoht põlise rendi peal. Teised on ostetud.

Umbes 20 aasta eest, kui parun T. Tudulinna mõisa oli omandanud, hakkas ta talupoegadele krunti panemist ja ostmist soovitama. Et põlise rendi kontrahis üks punkt oli, mille järele kohapidajad ahjukütet sealt pidivad vedama, kust mõisa omanik määras, (vahest kaunis kaugelt) ja et suure külana wana viisi koos elada põllud väga kaugel oliwad, saivad kontrahtid mõisniku ja talupoegade vahel vaba kokkuleppimise teel murtud, maad kruntidesse pandud ja ära ostetud. Nii palju oli aga põlisest rendi kontrahtist kasu, et ostuhind mitte mõisniku tahtmise, waid vana rendi suuruse järele sai määratud, misläbi tessatin umbes 15—20 rbl. maksma tuli. Seeläbi saivad kohad üsna odavalt ostetud; täied suured talukohad tulivad aga 1000—1600 rubla maksma, kuna nüüd juba 4 ehk 5 kordset hinda nende kohtade eest maksetakse. Mõni väiksema koha ostja ei maksnud oma koha eest mõisnikule kopikatgi, vaid sai koha ja veel raha pealegi. Näituseks: Kredit kassast laenati koha peale 400 rbl. ja mõisa omanik maksis hoonete ümber ehitamiseks 200 rbl. kokku 600 rbl, koht maksis aga 500 rbl. Seega sai ta mõisast weel 100 rbl. kohale lisaks.

PILDIL: Treiali talu oli üks neist, mis 1885. aastal esimeste seas mõisnikult välja osteti. Peremeheks oli siis Madis Mölder. (Foto pärineb küll hoopis hilisematest aegadest; tallu tuleb juba elektriliin)

Praegu elab Tudulinna rahvas kaunis jõukalt. Enamasti kõigil on elumajad rehetubadest lahutatud, laudadega vooderdatud ja värvitud. On ka teliskividest ehitatud ja kahekordseid elumajasid, sest Tudulinna mehed on ehituse töödes ja voki treimises laialt kuulsad. Küla omandab juba alevi nägu, sest 4 poodi, 2 pagariäri ja kivist vallamaja ja niisamasugune koolimaja, kahe suure klassi toaga, annavad selleks juba õigust. Kahju aga, et Tudulinna mehed omale kõrgemat kooli ei hakka asutama. Peale selle leidub Tudulinnas 8 tuule- ja 1 vesiveski, üks teliskiwi ja üks kausitehas, mis kõik talupoegade päralt on. Varaliselt kui ka waimliselt sammub Tudulinn edu poole. Peale vallakooli, kus kaks kooliõpetajat töötavad, on weel Tudulinnas kirik, vennaste koguduse palvemaja, musika selts, puhkpillide, keelpillide meeste ja sega koorid ja tulekahju kordade wastastiku awitamise selts. Ajalehti loetakse tublisti, iseäranis „Koitu”.

(Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 22 juuni 1907)

31 mail tähistame Tudulinna hariduselu alguse kokkuleppelist 180. aastapäeva. Ehkki tänapäeval koolikell siinmail enam ei helise, on suure juubeli puhul kohane tuletada meelde need paigad, kus paljude aastate jooksul lastele koolitarkust jagatud on.

Esimesed teadaolevad õpitunnid toimusid vanas Altru talumajas, mis 1845. aastal mõisa korraldusel selleks ümber sai kohandatud. Maja asus Tagajõe kaldapealsel, mõisa vastas, umbes hilisema Tudulinna meierei kohal (hilisemad põlvkonnad teavad piimatööstuse ümberehitatud hoonet pigem sovhoosi kontori ja hiljem viimase vallamajana). Esimesest koolimajast ei ole mõistetavalt olemas ühtegi fotot ega joonist.

Kui see maja kitsaks jäi, võeti ette uue kooli ehitamine. Ka asukoht valiti teine – sinna, kus praegugi koolimaja seisab, püstitati puust koolihoone 1874-1875 . See oli suurem ja avaram ning mahutas üha kasvava õpilaste hulga ligi kolme aastakümne jooksul, kuid jäi taas väikeseks. Sellestki koolihoonest pole kahjuks teadaolevalt ühtegi fotot säilinud, kuid on üles joonistatud tema põhiplaan (Elsa Karbi raamatus ”Mõnda Tudulinna minevikust ja inimestest”, 1978).

PILDIL: Tudulinna teise, puust koolimaja põhiplaan (1874-1904).

Kolmas Tudulinna kool ehitati valla tellimusel Lohusuu talupojast ehitusmeistri Arhup Sudovi ja Paide mehe Ivan Žernovi juhtimisel aastal 1904, nüüd juba maakividest. Plaani olevat koostanud vallavalitsus (Ago Kerge raamatu ”Alutaguse uinuv kaunitar”, 2023 andmetel), kuid sarnase ilmega vanu koolihooneid on näha mujalgi Eestimaal. Maja ”sai raudkiwist, sisemise telliskiwise voodriga, 14 sülda pikk, 6 sülda lai, kahe klassitoa ja kõigi tarwiliste ruumidega” (Postimees, nr. 54, 6 märts 1904).

PILDIL: Tudulinna kolmas koolimaja (ehitatud 1904) ja selle algne esimese korruse põhiplaan.

Laste arv Tudulinnas kasvas endiselt. Juba 1911 aastal oli valla volikogus arutusel ruumipuuduse küsimus. ”Otsustati Tudolinna wallakoolile teist korda peale ehitada ja selleks otstarbeks kroonu käest 2000 rubla toetusraha paluda, et sinna mingisugust suuremat kooli siis sisse saaks seadida. Wald omalt poolt lubas ehituse peale 1000 rubla abiraha ja weab materjali kohale“ (Päewaleht, nr. 3, 4 jaanuar 1912 ). Sellest plaanist ei saanud küll tookord asja. Peatselt algas Esimene maailmasõda, mis tõi kaasa hoopis suuremad mured.  Ruumi murede leevendamiseks anti kooli kasutusse nn Võsumõis – endine vennastekoguduse hoolekandjate residents.

Kui Eesti Vabariigi päevil muutus kooli ruumide probleem veelgi tuntavamaks ja nüüd lõpuks leiti ka lahendus. 1932-1933 ehitati Viru Maavalitsuse inseneri Georg Gutmanni projekti järgi koolimajale peale teine korrus, kuhu mahtusid muu hulgas paar klassiruumi ja korter õpetaja jaoks. Samal ajal ehitati ümber ka esimene korrus.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast teise korruse valmimist 1930-tel.

Kui Tudulinnas 1954. avati keskkool, suurenes ruumikitsikus taas. 1960. aastal ehitati koolimajale veel mansardkorrus ja hoone sai oma tänapäevase ilme.

PILDIL: Tudulinna koolimaja pärast mansardkorruse lisandumist 1960-tel.

Veel nõukaaja lõpus oli kavas hakata ehitama suurt juurdeehitust, kuid sellega ei jõutud vundamendist kaugemale. Jätkuvat ruumipuudust leevendati vana vallamaja ning natsionaliseeritud Köstri talu elumaja kasutamisega kooli tarbeks.

Tänaseks on heas korras Tudulinna koolimajast saanud kogukonnamaja, kus on kodu leidnud kohalikud seltsid, raamatukogu, spordisaal jms.

PILDIL: Tudulinna koolimaja tänapäeval. Esiplaanil nn Mathiesenite tamm, mille suguvõsa liikmed istutasid päeval, mil Mälestuste Pargis avati mälestuskivi kolmele Mathiesenite suguvõsast pärit koolmeistrile.