Sügiskuu üha pimedamate õhtute ajaviiteks sobib hästi veidi pikem lugu saja aasta tagusest Päewalehest. Eks ole ju huvitav lugeda, missugusena kujutati Tudulinna kanti üleriigilise seitungi lugejatele! Nii mõnigi huvitav fakt jääb lugejale silma: 1924. aastal tegutses külas 4 (!) poodi, millest nn Ühispood samades ruumides tänini toimetab. Tõsi küll, siis oli poemaja just äsja valminud ja tegu oli kõige uuema äriga Tudulinnas.
Veel jääb silma seltside rohkus (üle 10), kuid nendegi tegevuses olid omad probleemid. Kui palju neid siin tänapäeval õieti tegutsebki, ehk on meil midagi sajanditagusest ajast õppida?
Huvitavad on viited raudteedele, mis üleriigilises transpordivõrgustikus omasid tol ajal hoopis tähtsamat osa kui tänapäeval. Tõsi on seegi, et suurejooneliste plaanide teostumisel oleks Tudulinnast võinud kujuneda tõeline raudteesõlm kus oleksid kohtunud Moskva poole suunduv laiarööpaline (mida kunagi ehitama ei hakatudki) ja Sonda-Mustvee kitsarööpaline (mis algse kava järgi pidi just läbi Tudulinna kulgema). Aga see on juba hoopis teine lugu!
Kui jooned Tudulinna elust läbi loetud (meeleoluka ülevaate autoriks on tõenäoliselt Paul Haamer), siis lõpust leiab paar nupukest aastast 1924 veel.
Jooned Tudulinna elust.
“Linn” soode ja rabade hõlmas. Majandusline kitsikus. Veksel wõidukäigul. Poodide rohkus. Töö ja teenistus. Põllumajanduslised wäljawaated. Raudteeühendust oleks hädaliselt vaja. Seltsielu. Sagedased pidud. Tung hariduse järele.
Kui igasse teise linna raudruunaga võib sõita, siis on Tudulinn siin väike erand: jaamast on see „linn” veel tervelt poolsada versta kaugel, kilomeetreid muidugi veidi rohkem. Viimaseid mõõduüksust tuleb maakonnalinnast siia tervelt 72. Ega need arvud luisatud pole: maakaart näitab kahjuks sedasama. Muidugi on otsejoon hoopis lühem, kuid see’p see häda ongi, et siit soode ja rabade ringist väljapääsuks enne vintavänta teed Peipsi poole tuleb sihtida, kust siis juba õigemal joonel, ehk nagu tudulinlane ütleb, “õksekõhe” sihile võib pääseda. Elatakse siin vaikselt, omaette, nii kui lahutatud välisilmast. Metsakolka elu: rahulik, tüma-veniv, aeglane.
See määratu kaugus kõigist liitumispunktidest halvab siinset majanduslist elu õige tugeval määral. Põllumehel puudub otsekohe side linnaga, saaduste turuletoimetamine peab sündima vahekauplejate kaudu. Kuid ka omale tarvisminevate ainete eest peab palju kallimat hinda maksma, kui seal, kus linn ehk raudtee lähedal, kuna kohalevedu kalliks läheb, mis näit. soola puudale ikka pool hinda juure lisab. Siin on tulud põllumehel täiesti suletud ning peremehe rahakott tühjem, kui kunagi varemalt. Hädasunnil müüakse sellestki väikesest karjast veel loom või paar lihunikule ära. Uusi väärtusi talusse juure soetada jõuavad ainult üksikud, kus majapidamine niivõrd tugev.
Raha on üldiselt vähe liikumas, kuna sellest kõigil puudus. Müügi ning ostu juuves domineerib viimasel ajal just veksel. See on tähtsamaks maksuvahendiks kujunenud. Kuna veksel varem maarahvale tundmata paber oli, leidub nüüd neid vähe, kes temaga veel kuidagi seotud pole, olgu andjana, saajana või vastutajana. Kuna see »paber” aga kaunis kardetav on, pole imestada, kui selle ümber edaspidi rohkesti sekeldusi võib tekkida. Võlg on võõra oma. Laen tuleb ometi tasuda. Kuid millega?
Kui endist ajal terve valla kohta kaks-kolm poodi oli, leidub neid nüüd üksnes Tudulinna külas neli tükki, mõnikümmend sammu üksteisest eemal. Ei saa öelda, et neil läbimüük igaühel kuigi suur oleks. Ainult „tiksub”, kui rahvakeeles öelda. Kõige enam tarvitamist leiab ühispood, kuid sellegi tegevust halvab tugeval määral kapitaali puudus. Ning kui ostjal raha pole, sammub erapoodi, kust võlgu saab. Ühispoe uued ruumid rahvamajas on nüüd lõpulikult valmis, kuhu pood lähematel päevadel üle viiakse. Loodetavasti ehk muutub tegevus omas majas viljarikkamaks.
Kuna põllutöö valla rahva tähtsamaks tööalaks on, leidub siiski perekondi, kus käsitöö ehk juhuslise teenistusega sissetulekut soetatakse. Tudulinna—Oonurme vahelise tee tegemise puhul, mille maakonnavalitsus lõppude-lõpuks ette võttis, leidsid päevatöölised võrdlemisi head teenistust. Omal ajal olid Tudulinna mehed kuulsad vokimeistrid, kuid nüüd on see käsitööharu kadumas, kuna nooremad rohkem tähelpanu põllutööle on hakanud pöörama.
Tudulinna põllumaa on enam-wähem kõrge liiv, kus viljasaak õnnestub üksnes siis, kui Taara korralikult vihma annab. Omal ajal, kui krundid mõisast osteti, katsuti põldu saada kõrgemate kinkude üleskündmisega. Neid oli kergem põlluks teha, et sellega majapidamisele algust panna. Sood ja sooservad jäid endisesse olekusse. Kuid siin avaneks laialdane tööpõld põllumehele, ümbruskonna põllumajandusele tekkisid soode kultiveerimisega määratu suured arenemisvõimalused. Suuremaks takistuseks igasuguse edu juures tuleb küll raudtee kaugust pidada. See on sidunud põllumeest kätest ja jalgadest. Oli kord selles paranemist loota Sondast tuleva kitsarööpalise metsaraudtee pikendamise näol, kuid nähtavasti läheb see jällegi kõrvalt mööda. Moskva—Tallinna raudtee üle, mille siht omal ajal siit läbi aeti, ei maksa vist küll unistada.
Seltskondlikus elus on teatud seisakut märgata. Metsanurga valla kohta on seltside arv küllalt suur, mis praegu üle 10 ulatab. Kuna igal seltsil muud tuluallikat pole, kui pidusid korraldada, on need liig sagedaks muutunud, ego too enam kellegile suuremat tulu.
Hariduse tähtsusest arusaamisel panevad vanemad oma poegi ja tütreid välja kooli, sellest paljud linnas kõrgemates koolides edasi õpivad, teised aga omandawad põllutöökoolides kutseharidust. Nii elu-olu siinses linnakeses. Ikka edasi ja edasi. Ja seda väsimata töö ning alatiste askeldustega. P. H.
(Päewaleht, nr. 244, 10 september 1924)
Kole õnnetus juhtus Roostojalt Tutti talust pärit noore daamiga. Originaaltekstis ajalehes on ohvri nimi vigaselt kirja pandud.
Rongi ette jäänud.
12 septembri õhtul jäi Jõhvi jaama läheduses raudteesillal Tallinnast tuleva rongi ette 22-aastane Katrela Roost, pärit Tudolinnast.Õnnetu sai vedurilt tugeva tõuke, mille tagajärjel ta 40 minuti pärast hinge heitis. Väliseid vigastust peale mõne kriimustuse ei olnd.
(Põhja Kodu, 16 september 1924)
Lõpetuseks taas midagi toredat: toimus suur piduõhtu Tartus. Mis kõige olulisem – Tudulinna naislauljad olid niipalju tuntust kogunud, et kutsuti samuti esinema! Kahjuks pole teada, kes sel ajal kuulsasse kvartetti kuulusid.
Suur pidu-õhtu
Majaomanikkude Seltsi saalis 21. septembril. Suur pidu-õhtu. Eeskawas:
I „Jüri tuli müüritöölt“. Helma Puri operett kahes waatuses – nali kuni pisarateni.
II Kupleed – Duett.
III Kuulus Tudulinna naiskwartett.
Lõpuks tants. Mängib sõjawäe puhkp. orkester.
Algus kell 9. Pääsetäht ainult 35 mrk.
(Postimees (1886-1946), nr. 255, 21 september 1924)
