Hingedekuu aja lugu on veidi teistsugune. Rändame ajalehe “Koit” kaasabil aastasse 1909. Äsja oli lõppenud üks tänuväärne ettevõtmine – pärandkultuuri esemete kogumine Eesti Rahva Muuseumi jaoks. Kogujad käisid ka Iisaku kihelkonnas, sealhulgas Tudulinnas. Ja naasesid Tartusse väärtusliku pagasiga.
Kuid kas ei kõla 115 aasta taguse kirjutaja (kelleks oli Kristjan Raud) mure ka tänapäeval väga asjakohasena: “…palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime. Kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.”
Siinkohal on igati paslik korrata kõikide ajaloohuviliste ja oma esivanemate pärandit väärtustavate lugejate jaoks üleskutset: ärgem laskem väärtuslikel esemetel, fotodel, kirjalikel mälestustel jms parandamatult kaotsi minna! Kui endal nendega enam midagi teha pole, siis Tudulinna kandi rahvas on oodatud selles osas ühendust võtma MTÜ Tudulinna Kultuurikants perega!
Alljärgnevas tekstis on toodud üksnes siitkandi annetajad; tegelikus artiklis oli veel kümneid nimesid teistest kihelkondadest.
Eesti Rahwa Museumi asjus.
Museumi ainelise vanavara suvine korjandus on koos.
Korjamas käisiwad kunstnikud N. Triik, J. Uurits ia üliõpilased K. Grau ja Ed. Pedak. Pärast N. Triiki haigeksjäämist jätkas korjamist üliõpilane W. Pint.
Herrad Triik, Pedak ja Pint korjasiwad Iisaku kihelkonnas ja herrad Uurits ja Grau Kodaweres. Kodawere otsiti lõpulikult läbi, laialisemast Iisakust jäi osa weel läbi käimata.
Korjamist toimetati põhjalikult. Otsiti kõik küla ja perepidi plaanilikult läbi. Korjandus on hästi mitmekesine ja huvitaw, iseäranis riiete poolest. Ühtlasi aga tõendab kogu, et palju, palju endisest warandusest kaduma on läinud. Mõndagi, mis enne harilik oli ja laialt tarvitati, otsid kogus asjata. See oleks meile jälle näpunäiteks, et korjamisega ruttama peaksime.
Wanawara korjandustele on nüüd kindel kodu lubatud. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja külge ehitatakse lisaruumid, mis korjandustele niikauaks tarvitada antakse, kuni Museum valmis on. Edaspidi wõiks siis korjamist laialisemalt ja suurema hooga jätkata.
Mitte ainult üksikud, kõik peaksivad enestes kohustust ja tungi tundma Museumi mõttega sümpatiserida ja kätt kudagi awitamiseks külge panna, kuni „vana kuld” viimase terani koos ja Museum mäe otsas on. Ühed korjaku, teised kinkigu, kolmandad toetagu ettewõtet aineliselt.
Kõik tõmmaku ühel meelel ja jõul kaasa.
Wara, mis siia kogutakse, maksab enam kui raha ja hinnatakse pärast kümme korda kallimalt.
Praegu võiks kõike seda veel pea poolmuidu saada, pärast, kui enam midagi leida pole, ei too miski hind enam lagasi, mis kadunud.
Rõõmustaval viisil on wiimasel ajal rahwa poolt selles asjas nagu rohkem arusaamist ja wastutulemist märgata olnud. Igal pool on korjajaid lahkeste wastu wõetud ja neile hulk annetusi Museumi jaoks kaasa antud. Ka minu kätte on kinkisid toodud.
Kinkinud on järgmised:
Amalie Prodli, — Iisaku kihelkonnast: 1 paar kindaid.
Kooliõpetaja D. Reisberg. — Iisaku kih.: 1 kirjatud kepp.
Johan Aamer, — Jisaku-Tudulinnast: 3 wana wõtit, 1 tangumold, 1 kotiriie.
Mari Palm — Jisaku-Tudulinnast: 1 wanaaegne theekann, 1 naisterahwa kuub ja kõiksed.
Dietrich Karlson — Jisaku-Tudulinnast: 1 margapuu.
Foto: Margapuu Eesti Rahva Muuseumi kogudest
Maali Pikat — Jsaku-Tudulinnast: 1 kõiksed.
Titus Pikof — Jisaku-Tudulinnast: 1 küünlalühter, 1 wanaaegne suhkrutoos, 1 naiste müts. 1 lukk.
Juhan Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tuleraud.
Pr. Lugenberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tekk.
Emilie Mathiesen — Jisaku-Tudulinnast: 1 märs, 1 koore kirn, 1 wõi mänd, 1 wõi karbid, 2 tükki riiet, 1 woki ratas.
Foto: Üks annetajatest Emilie-Franziska Mathiesen (sünd. Karelson) aastal 1914.
Kata Wahs — Jisaku-Tudulinnast: 1 naiste müts.
Mia Aamer — Iisaku Tudulinnast: 1 wanaaegne kohwipõletaja.
Charlotte Bamberg — Jisaku-Tudulinnast: 1 tanu, 1 kõiksed.
Andres Sõber — Tudulinnast: 1 nahkpüksid, 1 wiisunõel, 2 kübarapannalt.
Gustaw Tamm — Tudulinnast: 1 wõi mänd, 4 naiste wööd, 1 tulijalg, 1 panni näpits. 1 käärid.
Kai Sõber — Tudulinnast: 1 tulijalg.
Aleksander Karlson — Iisakust: 1 ninatubaka-toos, 1 pussnuga.
Köster Hansen — Iisaku kihlk.: 1 wanaaegne piip
Kirjutaja Mihk. Selli — Iisaku kih.: 3 preesi ja 10 wana raha.
Metsaülem Steinberg — Iisaku kihelk.: 1 wana kinnas.
Neiud Emma ja Ida Tartland — Iisaku.kihelk.: 2 preesi. 1 hõbesõrmus. 2 käised. 2 tanu.
Juuli Waabo — Iisaku kihelk.: 1 käterätik.
Aug. Waabo — Iisaku kih.: 1 luisk.
Leena Wachmann — Iisaku kih.: 2 kinnast.
Madis Kronk — Iisaku kih.: 1 õllekann.
Theodor Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 wana aegsed tangid.
Miina Wormensik — Iisaku kihelk.: 1 käsikott.
Anton Reisberg — Iisaku kihelk.: 1 margapuu.
Jewi Selli — Iisaku kihelk.: 1 paar kindaid.
Joosep Reisberg — Iisaku kih.: 1 piipkann, 1 wana lukk. 1 härjaike.
Kõigile kinkijatele Museumi nimel südamest tänu!
Ka kõikidele, kes Museumi korjajaid lahkuse ja juhatusega toetasiwad. palju, palju tänu!
Kõige suuremattlänu on aga meie noored agarad korjajad ära teeninud. Nende ohwrimeelsus, nende waew! Kõik tasuta! Kõik asja heaks!
Rõõm oli nendega kaasa töötada.
Ja nemad tõendawad omalt poolt jälle, neil olla lust ja õpetlik olnud korjata.
Ei wõi ka nimetamata jätta seda hoolsust ja tüdimatust, mis herrad Pint, Pedak ja Grau pärastise wäsitawa korraldamise juures üles näitasiwad — —
Noored on meie lootus.
Noored on Museumi lootus.
Üleüldse on Museumi korjamistel senini wälja antud 155 rbl. 9 kop. E. R. M. nimel.
Kr. Raud. Tartus.
(Koit : 6 november 1909)