1924 aasta märtsikuu alguses leidis Tudulinnas aset tähtis sündmus, mis leidis äramärkimist mitmeski suures ajalehes: Laulu ja Mängu Selts tähistas pidulikult oma seltsimaja 25. sünnipäeva. Toome siin kaks ülevaadet pidulikust õhtust, kus muu hulgas tublisid seltsitegelasi palju kordi “elada lasti”! Ajalehed ei olnud sugugi kitsid seltsi tegevuse kiitmisega ja kahtlemata oli neil õigus.
Kolmas lugu viib lugejad hoopis laantesügavustesse. Saja aasta eest oli Hunt Kriimsilm siinkandis nii haruldane külaline, et leidis kohe tee leheveergudele niipea kui julges oma näga külarahvale näidata!
Head lugemist!
Seltsi juubelipidu Tudulinnas.
Kohalik laulu- ja mängu selts korraldas pühapäewal, 2. märtsil, oma ruumides Perekonnaõhtu, kuhu olid palutud kõik seltsi liikmed, et mälestada seltsi 25-aastast oma ruumides tegutsemist. Ette kanti A. Kitzberg’i „Pila Peetri testament”, millega ka 25-aasta eest selts omad ruumid awas. Enne ilmasõda ehitati endisele hoonele weel uus awar saal juure, nii et praegu seltsil ajakohane maja on. Peale ettekandeid oli ühine teelaud korraldatud, kus teiste kohalikkude seltside esitajad jubilaarile õnne soowisid ning üksikuid seltsitegelasi palju kordasid elada lasti. Kooswiibimine lõppes hilja öösel.
(Kaja, nr. 67, 9 märts 1924 tr. 1)
Tudulinna laulu- ja mänguseltsi juubel.
2. märtsil korraldas Tudulinna laulu ja mänguselts oma liikmetele kutsutud külalistele perekonna-õhtu seltsi 25-aastase omas majas tegutsemise mälestamiseks. Nimelt sai mööda 25 aastat sellest, kui selts oma katuse all esimese pidu korraldas, s.o. 1899. a. Juubelipidule oli kokku tulnud noori ja wanu, ligidalt ja kaugelt, ümmarguselt poolteise saja inimese wõrra. Seltsi uues saalis, mis juba enne ilmasõda endisele ehitusele juure ehitati, oli pidusöögiks laud kaetud. Awaras saalis jätkus sellegi poolest weel küllaltki ruumi ettekannete kuulamiseks, millega pidu algas. Awamiskõne pidas seltsi praegune energiline näitejuht E. Lugenberg, toonitades seda suurt tööd ja waewa, mis seltsil oma tegewuse kestel osaks on saanud.
Tudulinn on kaugem metsanurga kolk, ometi wöib siin rohkesti seltskondlikku ettewötlikust leida. Tudulinna laulu ja mänguseltsi maja on üks suurematest ehitustest ümbruskonnas. Selts on kaswanud ja kosunud aastatega tugewamaks organisatsiooniks koha peal, mille ümber on koondunud walla ärksam ollus. Suur on seltsi kaswatuse mõju ümbruskonna, eriti just noorsoo peale olnud, kuna tihtigi paar-kolm korda nädalas koos on käidud lauluharjutustel ning mänguproowidel. Ettekannetele järgnes ühine teelaud, kus seltsi ning üksikuid seltsitegelasi mitmele korrale elada lasti ning teiste kohalikkude seltside esitajate poolt jubilaarile õnne soowiti. Olgu tähendatud, et seltsi praegune esimees R. Karlson ka 25 aastat tagasi juhatuse esimees mis tõenduseks, kuiwörd üksikud isikud seltsi eluga seotud on olnud.
(Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1924)
Hundid Wirumaa metsades.
Warematel aegadel olid kriimsilmad meie metsades suurte karjadena hulkumas, tungides isegi taluõuedesse saaki otsima. Kõige enam oli neid pesitsemas Wirumaa idapoolses osas, kus suured metsad ja sood neile head pesapaika võimaldasid. Wiimastel aastatel on hunt ka siin haruldaseks loomaks saanud. Hiljuti oli üks hunt Tudulinna ja Lohusuu vahelises metsades ümber jooksnud, kus ta Lohusuu juures ühe koera ära kiskus ja pärast jällegi metsa kadus. Wõib arvata, et see Wenemaalt üle Peipsi siia tuli, sest aastaid tagasi sammus neid karjadena seda teed, kuid nähtavasti on nüüd piir neilegi sulutud.
(Kaja, nr. 75, 18 märts 1924 tr. 1)